Kas inimvõimetel on piirid?

Senikaua, kui inimsugu maakeral on elanud, on mõeldud sellele, kuidas ikka paremini-kiiremini-kõrgemale-kaugemale asju teha. Ja inimeste lollustel pole piire: lugege Guinessi rekordite raamatut ja saate aru, et enamik rekordisooritajaid pole kahjuks kõige parema vaimse tervisega.

Andes endale võimaluse spekuleerida, spekuleerin teemal, kas inimvõimetel on piirid? Võtame teoreetilises plaanis kettaheite maailmameistri Gerd Kanteri. Poiss proovis ja proovis ning sai vanast konkurendist Aleknast jagu. Siis poiss proovis ja proovis, et heita maailmarekord ning ületada sellega vana germaanlast. Kahjuks see tal ei õnnestunud.

Teoreetiliselt on aga võimalik, et mingil hetkel ületatakse Mülleri uskumatu kettaheite maailmarekord, olgu ületajaks Kanter, mahakäinud Tammert või keegi kolmas. Alati võib ju keegi ennast ületada ning teha kellegist parema heite? Kasvõi 1 cm võrra rohkem! Kui maailmarekordit on võimalik ületada, tekib küsimus, kas inimvõimetel on piirid?

Teoreetiliselt peaks selle teooria kohaselt olema alati võimalus, et maailmarekord ületatakse ja ketast heidetakse järjest kaugemale. See aga annab alust väita, et ühel hetkel võib inimene visata ketta LÕPMATUSSE. Teoreetiliselt on see ju ometi võimalik, või mis?!

Sellesama lihtsa teooria alusel on võimalik näiteks joosta 100 m sprinti järjest kiiremini ja lõpuks võidakse jõuda olukorrani, kus 100 m läbimiseks kulub näiteks 1 sekund- reaalselt on selline olukord absurdne, kuid teoreetiliselt ju võimalik!

Teooria ja praktika ei saa kunagi täiesti ideaalselt omavahel läbi, kuid on ju hea mõelda, et teooria pakub rohkem võimalusi.