Pensionär või asi...

Juhtusin täna teatud põhjustel viibima ühes meditsiiniasutuses. Ootamas oma järjekorda arstile (aja kusjuures sain kokku leppida 1. juulil, täna on 3. oktoober) ja mõlgutades mõtteid arstidest, noortest residentidest ning elunäinud õdedest, juhtusin kuulama ka kahe pensionärist proua juttu.

Prouad olid ka juba pikka aega järjekorras olnud ning nihelesid natukene. Aga seda huvitavam oli nende omavaheline jutt. Kuigi viisaka inimesena ei peaks ma teiste juttu üldse tähele panema, siis seekord oli asi niivõrd huvitav, et pidi lausa kõnekatkeid kuulma.

Nimelt teatas üks proua teisele, et pole nendel Eesti riigi pensionidel häda midagi. Kuigi seda vähe makstakse, tuleb ka sellega hakkama saada. Ei ole vaja viriseda, vaid tuleb lihtsalt vähem süüa. Ei saa kogu aeg ainult kõike paremat süüa, tuleb vahet hoida ning siis tulebki pensioniga ilusasti välja. Ja üldse on kõik need vanemaealised inimesed, kes hädaldavad, igavesti valesti oma elu elanud.

Selle ootamatu jutu peale, mis ei lähe mitte kuidagi kokku eesti pensionäride ametliku poliitikaga, tuli meelde minu enda lihase vanaema juhtum. Proua vanaema on 86. aastane, eestiaegse kasvatusega inimene. Kuigi on terve elu elanud Ida- Virumaal, pole senimaani õppinud rääkima sõnagi vene keelt. Igatahes on vanaema senimaani olnud üks nendest vähestest minule tuttavates pensionäridest, kes oma eluga täiesti hakkama saab, kasutades selleks oma tööga väljateenitud pensionit. Elades üksi, pole ta veel kordagi kurtnud selle üle, et penss on väike või riik proovib temast teerulliga üle sõita.

Kaks omavahel sarnast juhtumit annavad alust väita, et pole nende pensionäride elul viga midagi. Seda enam, kui näiteks pensionieas abielupaar koos elab ja toimetab. Loomulikult on võimalik leida ka markantseid näiteid, kus vene ajal kindraliprouat mänginud proua pensionäri rahvapension on niivõrd väike, et ära ei ela.