pühapäev, 30. november 2008

Maret Maripuu: mees ajas

Naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei mõista neid, ütles Tammsaare.

Aga vastupidi vist ei ole. Naine mõistab meest alati, vähemalt arvab seda. Aga nendele, kes siiski nii ei arva, nendele pakuvad vist kõige kauem huvi need mehed, keda nad ikkagi lõpuni ei mõista.

Seest keerulist on raskem mõista, lihtsat kergem. Miks ma seda kirjutan? Sest mul tekkis küsimus, kas mees ei ole mitte ajas lihtsamaks läinud. Mida moodsam on aeg, seda lihtsakoelisemad on mehed. Kas ka mehed ise arvavd nii?

Toon näite. „Mehe ausõna” ja “mehe au” tähendasid veel 20. sajandi alguses usaldusväärsuse, südametunnistuse ja inimväärikuse kõrgeimat astet. Veel I Maailmasõja ajal lubati ohvitseridest sõjavange vabalt jalutama, ratsutama ja isegi tervisevetele reisima – seda kõike mehe ausõna vastu. Kas kujutate ette Hansapanga laenukonsultanti mehele ausõna vastu laenu andmas? Au oli ennemuiste midagi sellist, mille poole tegudega ja oma käitumisega püüeldi, mis ei olnud igaühel sünniga kaasas.

Meheks olemine oli siis seotud sõnapidamise, otserääkimise ja ausate reeglitega, aumeest tunti olekust, käitumisest, eetikast.

Ning oli paratamatu, et taolised inimlikud omadused pidid leidma väljenduse erilises rõivastuses, viisakusreeglites, rituaalides ja nendega kaasnes ka eriline, vähemalt keskmisest kõrgem kultuuritaju. Tantsuoskuse ja filosoofiatundmiseta saaks küllap ehk asjalikugi kaevikukaevaja, kuid nende omadusteta ei saanud olla meest, kes suudaks oma mõistuse ja südame järgi kaitsta väärtusi, mis olid kallid kõigile inimestele ja mis lõid meie tsivilisatsiooni. Ei, see polnud sukkpükstes meeste ega keigarite aeg. See oli aumeeste aeg.

Iga mees ei kandnud seda välja ja see tegigi au-kandjad keerulisemaks kui teised.

Sest vaadake – milleks kõik need nii „Anna Karenina” kui „Sõda ja Rahu” teostest tuttavad pilgud, ohked, ballaadid, epigrammid, duellid... Kui oli naine ja armastus, siis pidi ka au olema kaitstud. Sõdadevahelisel ajal tuli aga juba tunnistada – et tekkisid olukorrad, mil mehed ei osanud naisega midagi peale hakata. Siis lasti kohe käibele raha, sest arvati, et raha asendab mehe oskamatuse. Nagu Tammsaare ütleski - mees peab alati midagi valitsema ja kui ta naist ei suuda valitseda, siis raha ikka suudab. Raha asendas meest.

Ent Tammsaare ajal ka p u n a s t a s i d noored mehed alati, kui naistest natukenegi midagi nimetati, sest naine oli nende silmis kas „olematu loom või hoopis püha mardikas, kes treis sõnnikustki üha uusi maailmu."

Aga samal ajal tunti imetlust selle püha mardika väljendusrikaste käte üle…

Keeruline on see, kes ennast austab, kes mõtleb tõele ja õiglusele, kes tahab oma elule leida võimalikult kõrge väärtuse. Suure saladuskatte all olgu öeldud, et on ka vastupidi - kui mehel on hingel mõned patud, siis on ka naisel kohe palju parem olla. Keeruline, järelikult ei mõista!

Võimu juures olles näeb, et meest, kes neist väärtustest mööda vaatab või suisa eirab, ei aita ülikond, mis tal seljas on. Ta jääb kuitahes kõrge ametiposti puhul ikkagi vaid dekoratiivseks rõivatükiks. Aga need teistsugused – need kaunistavad meie, naiste elu ka ilma ülikonnata.

Ah, olgu aeg milline tahes - kokkuvõttes on mehed nagunii oma naise väärilised ja järelkult on kõik ikkagi naistes kinni.

Maret Maripuu on Eesti Vabariigi sotsiaalminister
Arvamuslugu "Mees ajas" on kirjutatud spetsiaalselt meesteportaalile mees.eu

www.mees.eu 

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

Lingid sellele postitusele:

Looge link

<< Avaleht