esmaspäev, 11. veebruar 2008

Meeste margi trööpajad

Priit Pullerits, ajakirjanik

Käepigistus räägib nii paljutki. Judo kahekordsel olümpia pronksmedalimehel Indrek Pertelsonil, kel liiati hästi suur kämmal, on see niivõrd tugev, et teeb kohe ettevaatlikuks. Kohe tunda, et õige mees.


Aga üha rohkemate meeste käepigistus, olen märganud, muutub järjest pehmemaks. Ütleksin, et lausa lödiks. Kui pärast mehist kätlemist ühe Eesti teleprodutsendiga talle märkisin, et enamik vendi, erinevalt temast, annab käe nagu süldi pihku, põrutas ta pikemalt mõtlemata: «Pooled neist on peded või wannabe-peded.»

Võib-olla. Aga pehmete väärtuste ületähtsustamisega, mis läinud lausa naeruväärsuse piirini, võiks siin seost otsida küll. Ühiskonnas on maad võtmas tõelise, eheda mehelikkuse foobia. Hullem veel: traditsiooniliselt mehelikku meest on hakatud võrdsustama matsliku isasega, kes perest ei hooli ja naist ei aita, vaid ainult nõuab, et söök oleks laual ja pesu pestud.
See on ohtlikult vildakas – ei, suisa moonutatud klišee vanast heast mehelikkusest. Ent paraku ajab see juuri ja võrseid.

Meenub aastatagune rahvusvaheline uusmehelikkuse konverents Kumus, kus Rootsi noor ajaloolane David Tjeder tõi traditsioonilise mehelikkuse ühe peatunnusena välja just homofoobia. Tema alatoon: uue aja õiged mehed peavad armastama geisid, sest naistele meeldivad geid, ja kui mees tahab olla naisele hea partner, peab ta olema geilik.

Tjederi mõttevoolu kajastas tema enda riietus: paljas vöökoht välkumas ja trussikud üle puusade vajunud velvetpükste alt paistmas. Nagu mingi teismeline plika. Ei midagi mehelikku.
Aga meeste naisestamine on meilgi kanda kinnitanud. Tiina Kruus, toiduajakirja Oma Maitse peatoimetaja, rääkis mulle, et teab paljusid naisi, kelle mehed tulevad õhtul koju ja järavad heal meelel koos nendega kapsalehti ega tahagi liha. Kahju neist kohe. Sest loodus on seadnud nii, et olemaks mehelik – mis tähendab ka sitkust ja suutlikkust naist kaitsta – tuleb paratamatult liha süüa.

Muidugi on Eestis hirmus palju mehi, kes, näib, et on ainult lihast toitunudki (ja ilmselt seda vastuvaidlemist sallimatul toonil lauale nõudnud). Need mehed tunneb eriti hästi ära suviti näiteks Hiiu- või Saaremaa praamide sadamas: neil on tavaliselt seljas kirjud trussikud ja värviline maika, mille alt punnitab suur-suur kõht; neil on jalas sandaalid ja nende juuksed on lühikeseks aetud; nad räägivad kõvasti mobiiliga stiilis «kuule, Pets, vajuta nüüd lapatsit ja anna tuld, kohe läheb kräuks», trummeldades samal ajal tehtud närvilisusega oma Nissan Patroli või Toyota Land Cruiseri kapotile; nende naised kantseldavad samal ajal vaguralt tagaistmel jõmpsikaid, söandamata mehelt abi paluda.

Vaat selliste meeste vastu tasuks sõna võtta ja neid häbimärgistada. Mitte aga normaalse, traditsioonilise mehelikkusega mehi naiselikeks vormida. Saan aru, et nonde meeste painutamine on lihtsam – aga see ei saa olla põhjus või ettekääne, et lasta tõelistel tropp-meestel meessoo marki segamatult ja jätkuvalt täis teha.

Arvamuslugu on ilmunud meesteportaalis http://www.mees.eu/


0 kommentaari:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

Lingid sellele postitusele:

Looge link

<< Avaleht