Eesti naiste edulugu 2

Vähemalt viimased kümme aastat on Eesti naisteajakirjad oma lugejaid veennud selles, et kõige lihtsam viis edukas olla on välismaale mehele minna.

Sissejuhatuseks üks täpsustus - järgnev jutt on naisteajakirjade keskne põhjusel, et meesteajakirju Eestis ju õieti polegi. Seega luuakse Eesti mehe edumudeleid rohkem "kõvadest" teemadest kirjutavas ja rääkivas meedias, kus eraelukeskseid story'sid ilmub palju vähem.

Puhtajakirjanduslikust vaatenurgast võib Selma-leidis-Argentiinast-vinge-mehe tüüpi artiklite paljusust mõista. Kodumaistest naistest kirjutamine on igavam, sest nad tegutsevad tüdimuseni tuttavas keskkonnas. Eesti naiste uusi ja kohati väga eksootilisi elupaiku kirjeldada on palju põnevam. Samuti on segaabielud kindlasti palju kultuurikonfliktide rikkamad ning tekitavad palju originaalsemaid probleeme kui olmeline vaidlus selle üle, kumb peab täna õhtul Tallinnas süüa ostma.Kahjuks on taastoodavad sellised naisteajakirjade lood arusaama, et ainult "seal" ootab noort Eesti neidu tõeline elu. Kodumaal ähvardab igavus, kolklus ja vanatüdrukustumine Eesti mökude meeste süül.

Üheksakümnendatel aastatel ajendas sedasorti lugusid elatustasemete võrdlus, mis oli masendavalt Eesti kahjuks. Mäletan ise šokki, mis mind tabas 1995. aastal Washingtonis ühel väliseestlase suurel peol - piltilusad Tallinna eliitkoolide tüdrukud olid ummisjalu abiellunud esimese ettejuhtuva väliseestlasega, sest see viis nad üleöö Mustamäe kahetoalisest korterist kenasse ameerika eeslinnamajja ning vabastas igasugustest olmemuredest. Aga juba aastase kuldpuuris elamise järel tunnistasid mitu neist, et mingit eneseteostuse võimalust unelmate maa ei paku.Loodan, et need tüdrukud on end tänaseks kodumajast välja murdnud, sest muidu on neist saanud sileajulised koduperenaised, kes Eestis on õnneks sama haruldased nagu valaskala Läänemeres.Eesti elatustaseme paranedes on primitiivne majanduslik õnnemudel naisteajakirjades mitmekesistunud.

Nüüd väärtustatakse naisteajakirjades segaabielusid eelkõige kui julgust sukelduda võõrasse kultuuri ja murda välja meie kitsast maailmast.Ometi on neis lugudes naine reeglina peres teisel kohal, nö abiratas. Viimaste aastate silmapaistvaim eestlaste sööst välismaale on sadade ametikohtade mehitamine Brüsselis ja Luxembourgis.

Kasutan siinkohal teadlikult üdini seksistlikku tegusõna "mehitama".Kui ajakirjanik räägib euroliidus töötavate meestega, siis tehakse tõsiselt ja aupaklikult juttu nende tööst (Kersti Kaljulaid ja Maive Rute on erandid, mis kinnitavad reeglit.) Samas portreteerib isegi Postimehe Arter kangelastena Eesti soost koduperenaisi, kes igavusest pääsemiseks korraldavad Brüsselis seda sorti ühistegevust, millega saavad hakkama tegusad MTÜ Külatee naised mistahes kolkavallas kodumaal.

See on masendavalt ühesuunaline avatus. Eestis peetakse sind edukaks siis, kui sa lähed välismaale ja seal päris nälga ei jää.

Olete te lugenud mõnd kirjutist, kus kirjeldatakse eestlase lugu, kes välismaal ei kohanenud ja kodumaale naasis? Või mõnd lugu välismaalasega abiellunud naisest, keda mees nii kaua peksis, kuni ta koju tagasi põgenes? Mõni selline Eesti Naisest, minu lemmiknaisteajakirjast, õnneks ikka meenub.

Vastus on: unustage ära! Välismaal kõrbejad on vait ja häbenevad. Need, kes esinevad ajakirjades, oma nõrkusi ei reeda. Kuigi nõrkejaid on ning mitte vähe. Nemad on (naisteajakirjade jaoks) ebahuvitavad ning seega eiratavad luuserid. Ajakiri vajab edulugusid.
Eestil on hädasti vaja uut tüüpi edukate naiste edulugusid. Pehme ülemineku suunas töötavad lood, mis kirjeldavad halvasti varjatud võidurõõmuga neid Eesti naisi, kes on "kodustanud" Eestis väärt välismaa mehe. Ja majanduslikus keeles toonud Eestisse reaalse investeeringu meie kinnisvarasse ja elanike arvu kasvu.

Aga sellest jääb väheks. Vaja on hoopis uut tüüpi edulugusid. Naistest ja meestest, kes on end läbi pressinud maailma kõrgkoolide või lihtsalt kõva konkurentsi sõelast ja siis Eestisse naasnud. Sest siin on hea elukeskkond, sest siin on nende kodumaa ning just võimalust elada ja töötada oma kodumaal väärustavad nad üle kõige.

Arvamusloo autoriks on Hannes Rumm, kes on Riigikogu liige.

Arvamuslugu on avaldatud meesteportaalis www.mees.eu