Kolmekesi kinos, Nipernaadist rääkimata...

Käisin uhiuues Tartu Athena keskuses vaatamas Eesti kultusfilmi "Nipernaadi" ja ei pidanud taaskord pettuma.

Kuigi film algas planeeritust 15 minutit varem ja vähemalt 15 minutit peale filmi algusaega istusin suures kinosaalis üksinda, peale mida lisandusid veel täiesti juhuslikult kaks minu vana sõpra, oli ju asi tegelikult OK. Kui paljud on nautinud tühjas kinosaalis Eesti filmi, mis muideks on veel digitaalselt uuendatud heli ja pildiga? Käige rohkem kinos, ehk siis ka näkkab....

Filmi Nipernaadi sisu ümber ei hakka jutustama, kuid mõned asjaolud siiski, mis teistmoodi kui teleekraanilt paistsid ja kuuldusid.

Esiteks on filmi heli võrreldamatult parema kvaliteediga, kui senimaani telekas kuuldud. Oli justkui tunne, et mõnda helilõiku- lugu-viisijuppi kuulsid esimest korda selles filmis.

Teiseks vaieldamatult parem pilt. Udune udukogu telekast ei olnud just eriti erutav kogemus minu lühikeses elus ning esmakordne suurelt ekraanilt Nipernaadi vaatamine on ikka väärtus omaette.

Kolmandaks hakkavad asjad teistmoodi paistma, kui muidu. Näitena võib tuua vahelduva eduga filmis hüpanud mustas ülikonnas mehike, kelle kohta esialgu ei osanud midagi arvata. Hiljem ,kui Indriid Toomasele mere äärde järgi tuli ja Toomase musta ülikonda riietas, oli selge, mida hüppava mehikesega näidata taheti.

Neljandaks tekitas Nipernaadi film mõtteid, kuivõrd palju meis eneses on Nipernaadit ja kui palju me tahame seda tänapäeva ühiskonnas välja paista? Isegi kui meil kalduvusi Nipernaadinduseks ei ole, peaks enamikel meist olemas olema vähemalt mõned tuttavad ja sõbrad, kes käituvad vahetevahel Nipernaadidena. Olles ise väheloomuline Nipernaadi, olen suutnud oma tutvusringkonnaga seda puudust vähendada. Minu üks parimaid sõpru on oma olemuselt täielik Nipernaadi: hetkel on ta küll väikesel taastusel hullumajas, kuid aeg on teda leidnud korduvalt ka Kihnu saarelt, varahommikuselt Orisaare teeotsast Saaremaal- kuigi härra eelmisel õhtul oli läinud Tartusse kõrtsi. Selliste inimeste kõrvalt hakkab tahes-tahtmata avalduma ka Sinu enda Nipernaadilik olemus, mis iseenesest polegi ju paha?

Viiendaks, millal mehed endale oma Seeba kuninganna leiavad? Olles lugenud raamatut Nipernaadi, vaadanud korduvalt filmi Nipernaadi ning kirjutanud ka essee teemal Nipernaadi ja naised, tekib küsimus, millal Eesti mehed leiavad endale Seeba kuninganna või kuivõrd paljudel meestel päris oma Seeba kuninganna olemas üldse on? Nipernaadi tunnistab ka ise filmi lõpus, et ta jääb alatiseks oma kuningannat otsima....

Mida Eesti mees Nipernaadilt õppima peaks? Oskust ajada möla viisil, et see ei oleks ei rõve ega kole ega kohatu....