Arst - sõber või vaenlane?

Eesti mehe tervis on selline nagu ta on. Ja ilmad kisuvad ka järjest külmemaks. Seega olen viimase kuu aja jooksul kokku puutunud ja suhelnud mitmete arstidega. Tuleb välja, et mõnikord ei piisagi ainult ühe doktori külastamisest.

Ühesõnaga jäin haigeks. Kuna olin aga juba varem ühel teisel põhjusel arsti juurde aja broneerinud, siis ei tekitanud haigestumine minus just eriti negatiivseid emotsioone ning järgmisel hommikul olin varakult ooteruumis. Koos arstitädi "Palun järgmisega!" algas minu kannatusterada, millel kohtasin paljusid erinevaid arstitüüpe.

Arst nr. 1 (õhtul) Msn-i vestluses pani mulle minu kaebuste põhjal diagnoosiks paratonsillaarne abstsess. Ütles, et arvatavasti peab operatsioonile minema.

Arst nr. 2: (järgmisel hommikul) Vaatas kurku ja saatis mu koju neoangiini imema. Palus järgmisel nädalal tagasi tulla. Otsustasin igaks juhuks pöörduda kolmanda spetsialisti poole, sest paha oli olla.

Arst nr. 3 (sama päeva pärastlõunal): Kui ütlesin oma viimaseid jõuvarusid kokku võttes "Tere!" siis pani ta mulle suhu vaatamata diagnoosiks paratonsillaarne abstsess ja saatis opile.

Arst nr. 4 (umbes tund aega hiljem): Opereeris. Määras antibiootikumid.

Arst nr. 5 (kolme päeva pärast): Määras uued antibiootikumid, sest selgus, et eelmised ei ole ikka päris need. Nädal aega hiljem ütles, et tervis pole veel päris korras. Tundsin ennast aga suurepäraselt ja eirasin arsti ettekirjutisi. Pärast selgus, et arstil oli siiski õigus.

Arst nr. 6 (umbes kolm nädalat hiljem): Kuulas mu loo ära ja ütles: "Huvitav, kõik me oleme ju ühes ülikoolis käinud, kuidas see siis nii kujunes?"

Ma mõtlesin siis ka, et mida ma pean tegema, kui järgmine kord hirmus tõbi kallale kipub? Kas jooksen jälle kõik arstid ühekaupa läbi või koostan igaks juhuks kaks nimekirja: "Pai arst" ja "Pähh arst"?