teisipäev, 16. oktoober 2007

Kas eesti meestel on igav?

Kuna ma olen jälle töötu ning seetõttu magan päeval ja mõtlen öösiti, siis eile sel ajal, kui normaalsed inimesed teenitult puhkasid, leidsin end arutlemas teemal - kui tihti mu sõbrad ja tuttavad viimasel ajal peksa on saanud. Ma mõtlen nädalavahetustel õhtuti kõrtsides ja ööklubides. Või pigem siiski öösiti. Eks sellele eelneb ka väike sõnasõda, aga üldiselt ei ole norijad probleemi rahumeelsest lahendamisest eriti huvitatud. Perspektiiv on ikka "räimedalt molli anda."

Loomulikult leidub ka rahumeelseid inimesi, kes norimisest välja ei tee. Näiteks õnnestus mul olla ööklubis Atlantis järgmise situatsiooni tunnistajaks: Mees, nii umbes üle kolmekümne, sisenes klubisse oma saatjannaga ning nad möödusid käest kinni hoides baaripukkidest. Seejuures riivas meesterahvas vaevumärgatavalt pukki, millel lösutas selline tüüpiline napilt kasiinoikka jõudnud mehepoeg, kes isegi kaine peaga ei suuda käituda mõtestatumalt kui katkine labidas. Noormees kargas oma pukilt, jooksis mehele järele, lõi talle jalaga tagumikku ning karjus: "Kas sa ei mahu ära, kuradi ahv?" Ja nüüd viktoriiniküsimus: kuidas oleks käitunud Sina, kes Sa seda lugu loed? Meesterahvas klubis keeras selja ning läks oma kaaslannaga rahulikult edasi, jättes jõmmi juhtunu üle imestunult pead murdma. Samas ei saa ma garanteerida, et klubist väljudes talle korraliku keretäit ei organiseeritud. Taolisi lugusid olen kuulnud oma sõpradelt-tuttavatelt viimase aasta jooksul üha rohkem ja rohkem, kuid enamasti need nii meeldivalt ei lõpe.

Huvi pakub seejuures asjaolu, et teatud ühiskonnagrupp peab taolisi pisikesi intsidente täiesti piisavaks, millega õigustada teise inimese füüsilist ründamist. Varsti ehk hakatakse ennast ka igavusega välja vabandama. Mõrva sooritamiseks piisab noortel juba lihtsalt soovist tappa. Niiviisi ei julge varsti enam tööle, poodi või teatrisse minna. Kujutage ette, mis jutuks, kui jõmmide bande otsustaks igavuse peletamiseks ooperit külastada ning avastaksid, et seal on lausa neetult igav. Ma arvan, et näitlejad esineksid järgneval paaril nädalal haiglapersonalile. See on loomulikult väga äärmuslik näide, kuid aegajalt tuleb lugejaile sabinaid teha. Samas olen kuulnud lugusid ning ka ise paaril korral kinos ja kord teatris kokku puutunud purjus rullnokkadega, kes terve etenduse lörri keerasid. Ja seda ainuüksi oma lõugamisega. Kuidagi on tekkinud noortel ja just noortel meestel taoline karistamatuse tunne ning paljud kannavad seda endaga ka küpsemate eluaastateni kaasas. Lisanduvad veel ohjeldamatu soov "pasunasse anda" ning labased ekstreemsused.

Nii ma siis mõtlesingi, et noored eesti mehed on hakanud hästi elama ning seetõttu on neil igav. Mitte kõigil, aga just nendel noorukitel, kes teenivad piisavalt raha ja kel on samas vähe huvialasid ning palju tööst tulenevaid pingeid. Ma ei tahagi öelda, et kõik rullnokad peaksid viiulit mängima ja luuletusi kirjutama, aga kui käia näiteks korvpalli mängimas või langevarjuga hüppamas, siis tõstab see tunduvalt inimese toonust, aitab veeta vaba aega ning asjalikult paigutada oma raha. Üldjoontes tähendab see, et ühel hetkel ei tahagi enam nii väga kaaskodanikel nina lömmi lüüa ning ei leidu aega igal õhtul oma raha klubis või kõrtsis maha juua.



0 kommentaari:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

Lingid sellele postitusele:

Looge link

<< Avaleht