Kus on enesekriitika?

Kuhu on jäänud eesti inimeste enekriitika? Raske küsimus? Põhjuseid on mitu? Kas eestlastel üldse ongi enesekriitikat? Appi!

Viimasel ajal olen tagasihoidliku inimena mõelnud sellele, mis kurat on sundinud Eestimaal elavaid inimesi loobuma enesekriitikast? Kas tõesti on majandusel niivõrd hea hoog sees, et inimestel on tekkinud võimalused, et ennast sundimatult tunda või tõesti on massikultuur ja kõikvõimalikud muud kultuurid niivõrd hästi saadaval, et ei peagi enam ennast kritiseerima?

Näiteid selle kohta, kuidas inimestel puudub igasugune kriitikameel iseenda suhtes, võib tuua lõputult, praegu keskendun neist hullemate kirjeldamisele:

1. Eesti otsib superstaari ja teised reality- showd, kus tavalised eesti inimesed leiavad ennast uuest keskkonnast, telekaamerate eest ning prominentide seltskonnas. Tulemuseks on tavaliselt see, mida võis näha superstaari saates, kus proovisid staariks saada kõikvõimaliku välimuse ja hääletämbriga inimesed. Krt, kas nad ise ei kujuta endale siis ette, et neil ei ole mitte mingisugust taset, et isegi kuskil laulukonkursil osaleda? Mina tunnistan, et ma ei oska laulda, huumorit teha ega joonistada. Seetõttu ma ei kipugi ühtegi reality-showsse, et staariks saada. Ma ei hakka osalema trikmehe saates ega kuskil mujal just nimelt seetõttu, et mul on täielik kriitikameel enda suhtes olemas ning tean, milleks olen võimeline.

2. Pühapäevane joomine on äge- vähemasti täna (pühapäeval) juhtusin vaatlema kahte objekti, kes keset päeva otsustasid keset tänavat õlut juua ja jaurata. Tõenäoliselt polnud nad laupäeva õhtusest joomisest veel taastunud ning nõrgad hakkasid pohmaka vältimiseks õlut peale jooma. Lisak purjusolemisele on sellist tüüpi tegelinskid ka räuskavad ning ülbajad. Kuni selle ajani, mil nad politsei poolt ära viiakse. Kui viiakse, kuna Murphy seadus on juba kord selline, et pigem pole politseid vajalikul hetkel olemas. Igatahes on rõve vaadata pühapäevaseid joodikuid, kes lällavad ja jõuravad. Mis neist esmaspäeval saab, kes seda teab....

3. Kodutud, kes ennast ei häbene! Siinkohal ma ei taha öelda midagi halba kodutute kohta, kuna nende elustiil on nende endi valik, loomulikult on see seotud ühiskonnas toimunud muutustega, kuid sellisel juhul peaks enamik inimesi asotsiaalid olema. Igatahes on haisevad, räbalate riietega ning tavaliselt purjus kodutud järjest häbenematud ning ilma igasuguse enesekriitikata. Juhtusin olema laupäeva õhtul Tartus ühes Raekojaplatsi kõrtsis, kuhu astus sisse asotsiaalist naisterahvas, kes valimatult hakkas kõrtsis istuvaid inimesi tülitama, millega, sellest ei saanud keegi aru. Selle paari tunni jooksul, mil mul õnnestus seal istuda, tuli proua sinna tagasi kolm korda! Viimasel korral istus ta lihtsalt ühte lauda maha, võttis oma kotist oma toidu ja hakkas seda sööma? Kas enesekriitikaga inimene läheks ühel ilusal päeval pubisse X, istuks maha ning võtaks oma võileiva välja ja hakkaks sööma? Vaevalt...Mõelgem siis sellele...

Nii,et näiteks enesekriitika puudumise kohta võib tuua mitmeid ja tõenäoliselt puudutame neid meeste blogis ka tulevikus. Soojalt soovitan aga igal inimesel vaadata enda sisse veelgi põhjalikumalt ning enesele tuleb selgeks teha, milleks keegi võimeline on. Kui ise aru ei saa, kuula teisi, kes julgevad midagi sinu teguviiside kohta öelda.