Energiat on rohkem kui võimalusi

Leedu kirjanduse üks tähtteoseid on Juozas Tumas-Vaižgantase jutustus “Onud ja tädid”. See käsitleb 19. sajandi Leedu ühte suuremat sotsiaalset probleemi. Isa pärandas talu reeglina kõige vanemale pojale. Teised lapsed ei saanud midagi. Linna tehasesse tööle minna ei saanud, sest selliseid tehaselinnasid Leedus polnud. Ainus võimalus iseseisvat elu alustada oli sõita Ameerikasse.

Paljud sõitsidki, kuigi tollasel Leedul polnud ühtegi sadamat. Suurem osa elas aga väga sageli vallaliste meeste ja naistena sealsamas vanema venna talus edasi. Sulaste, onude ja tädidena. See sunnitud elamusviis muserdas inimesi ja selle ümber Vaižgantas fabuleeribki.

20. sajandi lõpp oli noortele eestlastele väga hea aeg. Ühiskond ja majandus muutusid ning see avas uskumatult palju võimalusi. Osad sõitsid kas Venesse või Saksasse. Ostsid midagi odavalt ja müüsid Eestis kallilt maha. Kõigile jätkus ruumi äri ajamiseks. Teised läksid riigiasutustesse ja suurfirmadesse ametnikeks ning tegid uskumatut karjääri. Kõik vanad olid ju värskes turumajanduses konkurentsivõimetud. Noored mehed ja naised hõivasid lühikese aja jooksul kõik juhtpositsioonid.

Vanadel oli vara, kuid polnud sularaha. Nii olid kinnisvara ja üürihinnad pikka aega üsna soodsad ning noored mehed ja naised said elada väga iseseisvat elu. Iseseisvamat elu kui võib-olla ükskõik milline eestlaste põlvkond enne neid.

Viimase 15 aasta jooksul on Eesti majandus kasvanud kiiremini kui ükskõik milline teine majandus Euroopas. See noorte meeste ja naiste pumba juurde pääsemine on ilmselt olnud üks selle edu põhjustest. Asju tehti uutmoodi ja see toob maailmas ikka edu.

Nüüd, 21. sajandi alguses on ootamatul kombel kõigile siin Eestis vaba vett hoopis vähemaks jäänud. Vanad mehed on ikka napi rahakotiga. Valgekraedest majanduse ülesehitajate põlvkond on jõudnud või jõudmas keskikka. Nad on jõukad, kuid nad on sageli kõik saavutanud. Eestis pole enam midagi teha. Välismaale uuesti alustama minna aga enam ei julge. Ostan-odavalt-müün-kallilt mehed enam väga head äri teha ei saa. Euronormid on ees ja Vene piir seisab müürina teisel pool. Nooremad tegijad aga avastavad, et karjääri teha on raske – igal pool on eest veel küllalt noored ja kõbusad inimesed.

Eesti mees on vaimses lõksus. Elu Eestis tuksub üha rahulikumat rütmi. Aga Eesti mehele on see harjumatu. Temal on energiat rohkem, tema teeks enamat. Kui ainult neid piiranguid nii palju ees ei oleks.

Kuna aga piirangu on, siis tuleb energiat vabastada mujal. Jalg kõvemini gaasipedaalile, pärast õlut ka veel üks väike lonku, pärast veini ka mõned konjakid. Paha lugu. Õnneks siiski on näha, et nooremad mehed on Eesti elu piire tajumas ja lähevad väljamaale õppima ja tööle. Kui täna leiame igast maailma suurfirmast rootslase või kaks, siis viieteistkümne aasta pärast on loodetavasti ka eestlased sama kaugele jõudnud.

Arvamusloo autoriks on Aavo Kokk, kes on Eesti Päevalehe peadirektor. Arvamuslugu on kirjutatud spetsiaalselt meesteportaalis mees.eu avaldamiseks.