reede, 18. jaanuar 2008

Toimetuses kaduma läinud

On olemas üks ütlemata vastik tõug inimesi. Nendeks on sellised toimetajad, kes suudavad su artiklid nii korralikult ära toimetada, et lugejaile jääb sinust mulje kui täielikust tainast ning sõbrad ei vasta enam su telefonikõnedele, arvates, et sa oled hulluks läinud.

Väga ilusasti toimetati minu artiklit Tartu Ülikooli ajalehe Universitas Tartuensis poolt. Lisaks sellele, et mul paluti artiklit mitu korda ümber kirjutada ja uusi mõtteid lisada, suudeti lõpuks eemaldada UT-le sobimatud mõtted ning luua allesjäänud ning hiljem lisatud lõikudest täiesti uus kontekst. Jääb arusaamatuks, kas taotletakse sihilikult imala ajalehe mainet või on kellelgi lihtsalt patoloogiline toimetamisvajadus.

Aga artiklite juurde. Esialgset varianti saate lugeda alljärgnevalt ning link "toimetatud" kirjatükile on selle lõpus.

Vestlusi eksamipalavikust

Viimasel kahel nädalal on raamatukokku siginenud suuremal hulgal inimesi, keda ma siin varem näinud ei ole. Need on tudengid, kes sessi ajal lõpuks õige hoone üles suutsid leida ning nüüd õpivad nagu segased. Enamikul neist on enda sõnul eksamipalavik. Täiesti arusaamatu haigus. Mina suutsin ülikoolist ilma eksamipalavikuta läbi jalutada ning ka paljud minu sõbrad, kes on täiesti mõistlikud inimesed ja suudavad maailma probleeme adekvaatselt hinnata, ei oska mulle sellest müstilisest tõvest midagi asjalikku pajatada. Küll kohtasin nendelt aga tugevat, kuid absoluutselt objektiivset ning konstruktiivset kriitikat kõikvõimalike põdejate ja tuupijate kohta.

Kõige rohkem kiruti spikerdajaid. Kui põhi- ja keskkoolis on spikrite meisterdamine täiesti normaalne nähtus (sest ebaolulist jama on ilmselgelt liiga palju), siis ülikoolis, kus õpitakse ikkagi omal vabal tahtel, kujuneb spikerdamisest peensuseni lihvitud kunst. Vestlusest tarkade ja õiglaste sõpradega koorus välja ka selle nähtuse arvatav ning üsna loogiline põhjus – kes spikerdab, see on järelikult loll ja leiti ka, et võib-olla ei ole ülikool lollide jaoks kõige õigem koht.

Loomulikult lahati ka tuupurite ja üleõppijate probleemi. No see ei ole ju normaalne, kui tudeng enne eksamit nädal aega raamatukogus istub ning õpib. Või tuhandete lehekülgede kaupa õppematerjale paljundab, prindib ja raamatute näol koju tassib. Sellega ajab ta ainult kaasüliõpilasi närvi ning siis jooksevad juba kõik kui püstihullud raamatukogude ja koopiakeskuste vahet ringi. Arvati ka, et hullude jaoks leidub hoopis teistsuguseid asutusi, kui seda on ülikool.

Ühe seisukoha järgi ei kuulu aga kõiksugused eksaminärvitsejad üldse ülikooli juurde ning jääb arusaamatuks, miks neid higistavaid ja värisevate kätega hädapätakaid siin üldse hoitakse nagu essu pilpa peal. Varem või hiljem ei pane nad niikuinii elustressile vastu, lähevad peast segi ja siis on kallis riigiraha ning hindamatu ülikoolikoht lihtsalt raisku läinud. Parem jäägu koju ja hakaku kohe peret looma või muidu eksamivabamat elu elama, mitte ärgu mökutagu enne 3+2 aastat ülikoolis.

Levinud on ka arvamus, et eksamistressi vastu aitavad alkohol, depressiooniravimid ja kõiksugused tuntud ja tundmatud tabletid ning eks selles ole ka oma tõetera sees, kuid ülalmainitud abivahendite puhul võib esineda ettenägematuid asjaolusid. Ilmekaks näiteks on üks tuttav noormees, kes eksamipalavikust tingituna ennast nii täis jõi, et eksamile ei jõudnudki. See on vana tõde, et maailm kubiseb hädavarestest, kes ilma keemiliste abivahenditeta ennast suurest masendusest lõikuma kipuvad, aga enne eksamit tuleks ikkagi jälgida, et mõistus on selge ja kõiksugustest kahtlastest ainetest puhas. Vastasel juhul võib lugeda ennast üsna suure tõenäosusega läbikukkunuks. Vähemalt A-d ei tasu pilves peaga loota. Kuigi mine tea, mõnikord on tunne, et hoopis õppejõud on pilves.

Eksamiteks valmistudes ei tohi unustada, et sess ja õppimine on üliõpilase jaoks puhas rõõm ning seda tuleb võtta positiivse elamusena mitte ebameeldiva kohustusena. Ahastamine ei ole veel kellelegi eksamil head hinnet toonud. Eksamistressi vastu aitab õppimine koos sõpradega, jalutuskäigud värskes õhus, õigel ajal magamaminek ning kindlasti ei tohiks endale keelata aeg-ajalt ka lõbusat seltskonda ning pisikest pidu.

Samas ei tähenda ka eksamil läbikukkumine veel maailma lõppu. Isegi ülikoolist välja langemine ei tähenda seda. Viimaks taandub kõik ju niikuinii ainult tööl käimisele ja surma ootamisele ning on’s sel vahet, kas oled lõpuks kõige targem mees surnuaial või mitte? Head põrumist!


Ja toimetamise tulemus: http://www.ajaleht.ut.ee/216166

2 kommentaari:

Blogger pr Uhuu ütles ...

Ma ei saa aru miks UT peab olema nii sündmuste ja kirgede vaene leht, mis isegi tulehakatuseks hästi ei kõlba. vbl on need akadeemilised ajakirjanikud/toimetajad kaotanud vähimagi kontakti lugejaga...

18. jaanuar 2008 15:27  
Blogger Oop ütles ...

Kas ei ole varem UTd lugenud või? See ongi sihuke ymmargune - nagu keskmine vallaleht, kus ilmuvad ainult positiivsed uudised ning yle yhe numbri (valimiste eel igas numbris) on esikaanel vallavanema pilt. Ilmselt suuresti selle syy, et raha annab seesama ylemus, keda huvitab, et elu oleks lilleline ning servas ka niplispitsiga - nagu vallalehtedeski.

Niivõrd kui mina mäletan, on UTd viimased sadakond aastat teinud sama inimene. Ehkki hiljuti vist otsiti kedagi uut. Võib-olla läks pinsile.

Igatahes yhtki inmest, kes toimetuse tegevust mõjutada saab, ei huvita mingid konfliktid, jama või ebatraditsiooniline sõnavara.

Mitte, et artikkel ise just sygavuse poolest hiilgaks.

18. jaanuar 2008 19:36  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

Lingid sellele postitusele:

Looge link

<< Avaleht