Parkinsoni tõve teke on seotud erektsioonihäiretega?
Hiljuti avaldatud uurimistulemused viitavad seosele erektsioonihäirete ning keskmisest suurema Parkinsoni tõppe haigestumise riski vahel.
“Parkinsoni tõbi mõjutab sageli autonoomset närvisüsteemi ning sellisel puhul satub enamasti ohtu ka erektsioonivõime, mida seesama autonoomne süsteem juhib,” kirjutas koos kolleegidega dr Xiang Gao, kes töötab Massachusettsi osariigis Bostonis Harvardi ülikooli rahvatervise instituudis. “Oluline on küsimus, kas erektsioonihäired eelnevad Parkinsoni tõve motoorsete sümptomite tekkele.”
Sellele küsimusele vastamiseks analüüsisid teadlased meditsiinitöötajate järeluuringu käigus kogutud andmeid. Uuring hõlmas 32 616 meest, kellel algandmete võtmise aastal, 1986, ei olnud Parkinsoni tõbe. Aastal 2000 täitsid need mehed tagasivaateküsimustiku, milles uuriti erektsioonihäirete esinemist erinevatel eluperioodidel. Analüüsis hinnati seost enne 1986. aastat esinenud erektsioonihäirete ning ajavahemikus 1986-2002 ilmnenud Parkinsoni tõve riski vahel.
16-aastase järeluuringu jooksul diagnoositi Parkinsoni tõbi 200 uuringus osalenud mehel. Võrreldes meestega, kellel vastuste põhjal oli enne 1986. aastat väga hea erektsioonivõime, oli erektsioonihäiretega meeste puhul Parkinsoni tõppe haigestumise suhteline riskinäitaja 3,8 (p < 0,0001). Meestel, kellel erektsioonihäired ilmnesid (enne 1986. aastat) 60-aastaselt või hiljem, oli Parkinsoni tõve suhteline riskinäitaja 2,7. Kui erektsioonihäired tekkisid vanusevahemikus 50-59, oli suhteline riskinäitaja 3,7 ning nooremana kui 50 aastaselt erektsioonihäireid kogenud meestel oli suhteline riskinäitaja 4 (p = 0,008).
“Lisaks analüüsisime järeluuringu käigus erektsioonivõime võimalikke seoseid vanuse, kehamassi indeksi, suitsetamise, kofeiinitarbimise ja diabeediga,” selgitab dr Gao töörühm. “Ükski nimetatud seostest ei osutunud oluliseks.”
Autorite väitel toetavad nende tulemused hüpoteesi, et “autonoomse närvisüsteemi talitlus võib olla häiritud juba palju aastaid enne seda, kui Parkinsoni tõbi muutub kliiniliselt tuvastatavaks.”
“Parkinsoni tõbi mõjutab sageli autonoomset närvisüsteemi ning sellisel puhul satub enamasti ohtu ka erektsioonivõime, mida seesama autonoomne süsteem juhib,” kirjutas koos kolleegidega dr Xiang Gao, kes töötab Massachusettsi osariigis Bostonis Harvardi ülikooli rahvatervise instituudis. “Oluline on küsimus, kas erektsioonihäired eelnevad Parkinsoni tõve motoorsete sümptomite tekkele.”
Sellele küsimusele vastamiseks analüüsisid teadlased meditsiinitöötajate järeluuringu käigus kogutud andmeid. Uuring hõlmas 32 616 meest, kellel algandmete võtmise aastal, 1986, ei olnud Parkinsoni tõbe. Aastal 2000 täitsid need mehed tagasivaateküsimustiku, milles uuriti erektsioonihäirete esinemist erinevatel eluperioodidel. Analüüsis hinnati seost enne 1986. aastat esinenud erektsioonihäirete ning ajavahemikus 1986-2002 ilmnenud Parkinsoni tõve riski vahel.
16-aastase järeluuringu jooksul diagnoositi Parkinsoni tõbi 200 uuringus osalenud mehel. Võrreldes meestega, kellel vastuste põhjal oli enne 1986. aastat väga hea erektsioonivõime, oli erektsioonihäiretega meeste puhul Parkinsoni tõppe haigestumise suhteline riskinäitaja 3,8 (p < 0,0001). Meestel, kellel erektsioonihäired ilmnesid (enne 1986. aastat) 60-aastaselt või hiljem, oli Parkinsoni tõve suhteline riskinäitaja 2,7. Kui erektsioonihäired tekkisid vanusevahemikus 50-59, oli suhteline riskinäitaja 3,7 ning nooremana kui 50 aastaselt erektsioonihäireid kogenud meestel oli suhteline riskinäitaja 4 (p = 0,008).
“Lisaks analüüsisime järeluuringu käigus erektsioonivõime võimalikke seoseid vanuse, kehamassi indeksi, suitsetamise, kofeiinitarbimise ja diabeediga,” selgitab dr Gao töörühm. “Ükski nimetatud seostest ei osutunud oluliseks.”
Autorite väitel toetavad nende tulemused hüpoteesi, et “autonoomse närvisüsteemi talitlus võib olla häiritud juba palju aastaid enne seda, kui Parkinsoni tõbi muutub kliiniliselt tuvastatavaks.”
