Teisipäev, 29. jaanuar 2008

Parkinsoni tõve teke on seotud erektsioonihäiretega?


Hiljuti avaldatud uurimistulemused viitavad seosele erektsioonihäirete ning keskmisest suurema Parkinsoni tõppe haigestumise riski vahel.

“Parkinsoni tõbi mõjutab sageli autonoomset närvisüsteemi ning sellisel puhul satub enamasti ohtu ka erektsioonivõime, mida seesama autonoomne süsteem juhib,” kirjutas koos kolleegidega dr Xiang Gao, kes töötab Massachusettsi osariigis Bostonis Harvardi ülikooli rahvatervise instituudis. “Oluline on küsimus, kas erektsioonihäired eelnevad Parkinsoni tõve motoorsete sümptomite tekkele.”

Sellele küsimusele vastamiseks analüüsisid teadlased meditsiinitöötajate järeluuringu käigus kogutud andmeid. Uuring hõlmas 32 616 meest, kellel algandmete võtmise aastal, 1986, ei olnud Parkinsoni tõbe. Aastal 2000 täitsid need mehed tagasivaateküsimustiku, milles uuriti erektsioonihäirete esinemist erinevatel eluperioodidel. Analüüsis hinnati seost enne 1986. aastat esinenud erektsioonihäirete ning ajavahemikus 1986-2002 ilmnenud Parkinsoni tõve riski vahel.

16-aastase järeluuringu jooksul diagnoositi Parkinsoni tõbi 200 uuringus osalenud mehel. Võrreldes meestega, kellel vastuste põhjal oli enne 1986. aastat väga hea erektsioonivõime, oli erektsioonihäiretega meeste puhul Parkinsoni tõppe haigestumise suhteline riskinäitaja 3,8 (p < 0,0001). Meestel, kellel erektsioonihäired ilmnesid (enne 1986. aastat) 60-aastaselt või hiljem, oli Parkinsoni tõve suhteline riskinäitaja 2,7. Kui erektsioonihäired tekkisid vanusevahemikus 50-59, oli suhteline riskinäitaja 3,7 ning nooremana kui 50 aastaselt erektsioonihäireid kogenud meestel oli suhteline riskinäitaja 4 (p = 0,008).

“Lisaks analüüsisime järeluuringu käigus erektsioonivõime võimalikke seoseid vanuse, kehamassi indeksi, suitsetamise, kofeiinitarbimise ja diabeediga,” selgitab dr Gao töörühm. “Ükski nimetatud seostest ei osutunud oluliseks.”

Autorite väitel toetavad nende tulemused hüpoteesi, et “autonoomse närvisüsteemi talitlus võib olla häiritud juba palju aastaid enne seda, kui Parkinsoni tõbi muutub kliiniliselt tuvastatavaks.”

Reede, 18. jaanuar 2008

Toimetuses kaduma läinud

On olemas üks ütlemata vastik tõug inimesi. Nendeks on sellised toimetajad, kes suudavad su artiklid nii korralikult ära toimetada, et lugejaile jääb sinust mulje kui täielikust tainast ning sõbrad ei vasta enam su telefonikõnedele, arvates, et sa oled hulluks läinud.

Väga ilusasti toimetati minu artiklit Tartu Ülikooli ajalehe Universitas Tartuensis poolt. Lisaks sellele, et mul paluti artiklit mitu korda ümber kirjutada ja uusi mõtteid lisada, suudeti lõpuks eemaldada UT-le sobimatud mõtted ning luua allesjäänud ning hiljem lisatud lõikudest täiesti uus kontekst. Jääb arusaamatuks, kas taotletakse sihilikult imala ajalehe mainet või on kellelgi lihtsalt patoloogiline toimetamisvajadus.

Aga artiklite juurde. Esialgset varianti saate lugeda alljärgnevalt ning link "toimetatud" kirjatükile on selle lõpus.

Vestlusi eksamipalavikust

Viimasel kahel nädalal on raamatukokku siginenud suuremal hulgal inimesi, keda ma siin varem näinud ei ole. Need on tudengid, kes sessi ajal lõpuks õige hoone üles suutsid leida ning nüüd õpivad nagu segased. Enamikul neist on enda sõnul eksamipalavik. Täiesti arusaamatu haigus. Mina suutsin ülikoolist ilma eksamipalavikuta läbi jalutada ning ka paljud minu sõbrad, kes on täiesti mõistlikud inimesed ja suudavad maailma probleeme adekvaatselt hinnata, ei oska mulle sellest müstilisest tõvest midagi asjalikku pajatada. Küll kohtasin nendelt aga tugevat, kuid absoluutselt objektiivset ning konstruktiivset kriitikat kõikvõimalike põdejate ja tuupijate kohta.

Kõige rohkem kiruti spikerdajaid. Kui põhi- ja keskkoolis on spikrite meisterdamine täiesti normaalne nähtus (sest ebaolulist jama on ilmselgelt liiga palju), siis ülikoolis, kus õpitakse ikkagi omal vabal tahtel, kujuneb spikerdamisest peensuseni lihvitud kunst. Vestlusest tarkade ja õiglaste sõpradega koorus välja ka selle nähtuse arvatav ning üsna loogiline põhjus – kes spikerdab, see on järelikult loll ja leiti ka, et võib-olla ei ole ülikool lollide jaoks kõige õigem koht.

Loomulikult lahati ka tuupurite ja üleõppijate probleemi. No see ei ole ju normaalne, kui tudeng enne eksamit nädal aega raamatukogus istub ning õpib. Või tuhandete lehekülgede kaupa õppematerjale paljundab, prindib ja raamatute näol koju tassib. Sellega ajab ta ainult kaasüliõpilasi närvi ning siis jooksevad juba kõik kui püstihullud raamatukogude ja koopiakeskuste vahet ringi. Arvati ka, et hullude jaoks leidub hoopis teistsuguseid asutusi, kui seda on ülikool.

Ühe seisukoha järgi ei kuulu aga kõiksugused eksaminärvitsejad üldse ülikooli juurde ning jääb arusaamatuks, miks neid higistavaid ja värisevate kätega hädapätakaid siin üldse hoitakse nagu essu pilpa peal. Varem või hiljem ei pane nad niikuinii elustressile vastu, lähevad peast segi ja siis on kallis riigiraha ning hindamatu ülikoolikoht lihtsalt raisku läinud. Parem jäägu koju ja hakaku kohe peret looma või muidu eksamivabamat elu elama, mitte ärgu mökutagu enne 3+2 aastat ülikoolis.

Levinud on ka arvamus, et eksamistressi vastu aitavad alkohol, depressiooniravimid ja kõiksugused tuntud ja tundmatud tabletid ning eks selles ole ka oma tõetera sees, kuid ülalmainitud abivahendite puhul võib esineda ettenägematuid asjaolusid. Ilmekaks näiteks on üks tuttav noormees, kes eksamipalavikust tingituna ennast nii täis jõi, et eksamile ei jõudnudki. See on vana tõde, et maailm kubiseb hädavarestest, kes ilma keemiliste abivahenditeta ennast suurest masendusest lõikuma kipuvad, aga enne eksamit tuleks ikkagi jälgida, et mõistus on selge ja kõiksugustest kahtlastest ainetest puhas. Vastasel juhul võib lugeda ennast üsna suure tõenäosusega läbikukkunuks. Vähemalt A-d ei tasu pilves peaga loota. Kuigi mine tea, mõnikord on tunne, et hoopis õppejõud on pilves.

Eksamiteks valmistudes ei tohi unustada, et sess ja õppimine on üliõpilase jaoks puhas rõõm ning seda tuleb võtta positiivse elamusena mitte ebameeldiva kohustusena. Ahastamine ei ole veel kellelegi eksamil head hinnet toonud. Eksamistressi vastu aitab õppimine koos sõpradega, jalutuskäigud värskes õhus, õigel ajal magamaminek ning kindlasti ei tohiks endale keelata aeg-ajalt ka lõbusat seltskonda ning pisikest pidu.

Samas ei tähenda ka eksamil läbikukkumine veel maailma lõppu. Isegi ülikoolist välja langemine ei tähenda seda. Viimaks taandub kõik ju niikuinii ainult tööl käimisele ja surma ootamisele ning on’s sel vahet, kas oled lõpuks kõige targem mees surnuaial või mitte? Head põrumist!


Ja toimetamise tulemus: http://www.ajaleht.ut.ee/216166

Neljapäev, 3. jaanuar 2008

Eesti aasta mehed on ansambli Bedwetters poisid!




Meesteportaali mees.eu külastajad valisid 31. detsembrini kestnud hääletusel lõppenud aasta meesteks Pärnust pärit noorteansambli Bedwetters liikmed.

Bedwetters edestas ülekaalukalt teisele kohale hääletatud pärnakast vanameistrit Jüri Jaansoni ja kolmandale kohale platseerunud kettaheite maailmameistrit Gerd Kanterit. Top 10 lõpetas Jaapanis vägitegusid tegev sumomees Baruto.

Tuntumatest aasta meestest võib veel välja tuua üheteistkümnenda koha saautanud Andrus Värniku ja kolmeteistkümnendale kohale tõusnud Edgar Savisaare. Peaminister Andrus Ansip vääris hääletajate arvates seitsmeteistkümnendat kohta ja telestaari Vahur Kersna “laeks” jäi kahekümnes koht.

Top 10 edetabel:




  1. Ansambel Bedwetters


  2. Jüri Jaanson



  3. Gerd Kanter



  4. Marko Matvere



  5. Henrik Ojamaa



  6. Toomas Hendrik Ilves



  7. Marko Asmer



  8. Tarmo Rüütli



  9. Villu Tamme



  10. Baruto


http://www.mees.eu/