Kolmapäev, 24. oktoober 2007

Arst - sõber või vaenlane?

Eesti mehe tervis on selline nagu ta on. Ja ilmad kisuvad ka järjest külmemaks. Seega olen viimase kuu aja jooksul kokku puutunud ja suhelnud mitmete arstidega. Tuleb välja, et mõnikord ei piisagi ainult ühe doktori külastamisest.

Ühesõnaga jäin haigeks. Kuna olin aga juba varem ühel teisel põhjusel arsti juurde aja broneerinud, siis ei tekitanud haigestumine minus just eriti negatiivseid emotsioone ning järgmisel hommikul olin varakult ooteruumis. Koos arstitädi "Palun järgmisega!" algas minu kannatusterada, millel kohtasin paljusid erinevaid arstitüüpe.

Arst nr. 1 (õhtul) Msn-i vestluses pani mulle minu kaebuste põhjal diagnoosiks paratonsillaarne abstsess. Ütles, et arvatavasti peab operatsioonile minema.

Arst nr. 2: (järgmisel hommikul) Vaatas kurku ja saatis mu koju neoangiini imema. Palus järgmisel nädalal tagasi tulla. Otsustasin igaks juhuks pöörduda kolmanda spetsialisti poole, sest paha oli olla.

Arst nr. 3 (sama päeva pärastlõunal): Kui ütlesin oma viimaseid jõuvarusid kokku võttes "Tere!" siis pani ta mulle suhu vaatamata diagnoosiks paratonsillaarne abstsess ja saatis opile.

Arst nr. 4 (umbes tund aega hiljem): Opereeris. Määras antibiootikumid.

Arst nr. 5 (kolme päeva pärast): Määras uued antibiootikumid, sest selgus, et eelmised ei ole ikka päris need. Nädal aega hiljem ütles, et tervis pole veel päris korras. Tundsin ennast aga suurepäraselt ja eirasin arsti ettekirjutisi. Pärast selgus, et arstil oli siiski õigus.

Arst nr. 6 (umbes kolm nädalat hiljem): Kuulas mu loo ära ja ütles: "Huvitav, kõik me oleme ju ühes ülikoolis käinud, kuidas see siis nii kujunes?"

Ma mõtlesin siis ka, et mida ma pean tegema, kui järgmine kord hirmus tõbi kallale kipub? Kas jooksen jälle kõik arstid ühekaupa läbi või koostan igaks juhuks kaks nimekirja: "Pai arst" ja "Pähh arst"?


Kas rassistlikku testamenti on võimalik vaidlustada?

Lugesin täna juura.ee foorumit, kust leidsin ühe täiesti kummalise foorumiteema ühe naise poolt, kes soovib vaidlustada oma surnud vanaisa testamenti, kust ta välja jäeti, kuna ta on saanud "ahviga" järglasi...
Laskumata diskussiooni selle üle, kes võib kuidas ja mis tingimustel teha testamente, on selline testamendist väljajätmise põhjus täiesti uskumatu ja ennekuulmatu! Ausalt öeldes tuleb naer peale, kuna nii eriskummalist põhjust ma pole mitte kunagi ennem kuulnud.
Saan veel aru, et testamentidest jäetakse inimesed ilma põhjustel, mis on seotud erineva mõttelaadiga või mõne pahateoga, aga, et surnud inimese varandusest ei saa osa põhjusel, et ollakse suhtes mustanahalise inimesega, no andke andeks! Aga igal inimesel on kokkuvõttes õigus otsutada oma vara üle ja jagada seda just nii nagu õigemaks peab!
Soovitan soojalt lugeda kogu teema diskussioon läbi ja siis mõelda, milleni võivad inimesed jõuda!
Loomulikult ei saa garanteerida, et selline case ka tegelikult juhtunud on, kuid lugedes kogu diskussiooni, on juhtunud päris tõenäoline!

Surnud inimesed Orkutis

Orkut.com pikendab elu! Viimase aasta jooksul on mul erinevatel põhjustel surnud kaks tere-tuttavat.

Ma teadsin neid päriselus, kohtumisel rääkisime juttu, kuid eriti kokku ei puutunud. Sarnaselt minuga, oli neil mõlemil suhtlusportaalis Orkut oma kasutajaprofiil, kus kirjas elu-olu, pildid jms.

Peale nende inimeste surma juhtusin imelikul kombel vaatama ka seda, kas inimesed Orkutis edasi eksisteerivad, niiöelda virtuaalselt. Ja otse loomulikult olid nad virtuaalselt olemas oma piltide, rõõmude-murede, scrappide ja testimonial'tega. Keegi polnud nende kohta saatnud Orkutisse teadet, et inimest enam pole ja nad ise polekski saanud kustutada oma kasutajat. Tõenäosus on suur, et kui keegi mr. xkirjutaks Orkutisse kirja teemal, see ja see inimene on surnud ja palun kustutage ta portaalist, oleks vastuseks: a'la minge õige kukele ja tõestage....

Igatahes on omamoodi need kaks inimest siia maailma edasi elama jäänud, vaatamata sellele, et nende maised kehad ja hinged on maha maetud ja ära läinud. On see hirmutav? Enam vast mitte, sest juba aastaid on Internetiavarustes toiminud virtuaalne surnuaed ja teised surmaga seotud asjad.

See on elu lahutamatu osa ning Internet oma võimalustega on lihtsalt kokkuvõtvalt öeldes muutunud iseeneslikult elupikendajaks. Ei mõtle ju tavalises situatsioonis keegi Orkutit külastades, et see mees on haiglas või see tuttav tütarlaps Austraalias chillimas. Nad on olemas, nad on Orkutis ja nendega on võimalus suhelda.

Parts möllab täiega!

Alles see oli, kui praegune majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts oli Eesti rahva vaenlane nr. 1. Praeguseks tundub tema maine olevat paranenud ja härra julgeb ka ise rohkem tegutseda ja sõna võtta.
Igatahes tundub mulle praegust Eesti poliitilist konnatiiki vaadates, et Parts möllab elegantse rahuga ning ruulib täiega poliitikas. Ja kui keegi proovibki teda takistada, pole see veel õnnestunud.

Kuidas muidu seletada Tallinn- Tartu maantee ehitamisega seonduvat ning paljulapseliste perede toetusskeemide väljakäimist? Need on olulised teemad, millega parema meelega oleks rahva poolehoidu võitnud Partsi reformaritest koalitsioonikaaslased. Näiteks Ansip, kui põline tartlane ja Maret Maripuu, kui sotsiaalminister.

Absurdne on asjajuures see, et praeguse valitsuse moodustamise ajal kevadel 2007, ei võetud valitsusse "raskekahurit" Mart Laari, kuna kardeti, et tema hall vari võiks hakata varjutama härra Peaministrit ennast. Toona ei rääkinud keegi Juhan Partsi mõjudest Ansipi varjule...Praeguseks on aga selge, et Partsi isik võtab järjest rohkem tõsisemaid tuure ülesse!

Kui mees teab, mida ta tahab, eks ta ikka selle endale ka kord saab...
Pikemalt Partsi tegemistes võib lugeda mees.eu lehel.


Esmaspäev, 22. oktoober 2007

"Nipernaadi" linastub taas

Kolmapäeval linastub Tallinna kinos Sõprus digitaalselt taastatud Kaljo Kiisa mängufilm "Nipernaadi", mis taastati projekti Eesti film 100 raames.

Taastatud filmi esilinastusel avaldatakse austust 20.septembril meie hulgast lahkunud režissöör Kaljo Kiisale. Filmi "Nipernaadi" ärgitas Kaljo Kiiska tegema Juhan Viiding, kes kirjutas stsenaariumi ja kelle ideeks oli kindlasti kasutada Anne Maasiku "Rändaja õhtulaulu" Ernst Enno sõnadele.

August Gailiti romaanil "Toomas Nipernaadi" põhinev linateos valmis Tallinnfilmis 1983.aastal. "Nipernaadi" autor Gailit on Läti-Liivi juurtega eesti kirjanik, kes emigreerus 1944.aastal viimase laevaga Tallinnast Rootsi ja elas seal Örebro lähedal kuni surmani 1960.aastal.

„Nipernaadi“ on lugu loovisiksusest, kunstnikust, kes püüab väljuda argipäevasest rutiinist ja üritab põgeneda iseenda eest uute olukordade abil ja kaudu, proovides ja nautides oma võimeid fantaasiates, mängulises tegevuses, mängult-armastuses.

Nipernaadit mängib Tõnu Kark, kaasa teevad Viire Valdma, Paul Poom, Egon Nuter, Margus Oopkaup, Katrin Kohv, Aire Johanson, Vilma Luik, Ilmar Tammur, Ain Lutsepp, Oskar Liigand, Rita Raave, Kaie Mihkelson, Jaan Rekkor, Jüri Järvet. Filmi operaator on Jüri Sillart, kunstnik Tõnu Virve, toimetaja Tiina Lokk.

Tegelikkuses on "Nipernaadi" üks uskumatumaid kunagi Eestis filmitud ja ekraanidele toodud filmidest, mille vaatamisest kunagi küllalt ei saa. Film lihtsalt lummab sind oma lihtsusega. Sõnu polegi vaja...

Kui filmist midagi muud õpetlikku ei leia, siis eesti mehed võiksid vähemasti õppida Nipernaadilt, kuidas naistega ringi käia. Uskumatu keelekasutus ning üllad mõtted on midagi enamat, kui me oleme harjunud kuulma. Olen ise kunagi kirjutanud essee teemal Nipernaadi ja naised, kui selle ülesse leian, panen selle ka avalikuks!

Kas film "Nipernaadi" on parem raamatust "Nipernaadi" või on hoopis kõige parem erinevatel aegadel esitatud teatrietendused? Õiget vastust ei ole, sest Nipernaadist arusaamiseks tuleb nii lugeda, kuulata kui vaadata. Ning lõpuks ise endas leida see õige Nipernaadi. Muud võimalust lihtsalt ei ole...

Kas sinul on oma isiklik Nipernaadi? Minul on ja mul on hea meel, et mul selline sõber on, sest Nipernaadidelt on alati midagi kasulikku õppida ning nendega ei hakka kunagi igav.

Pühapäev, 21. oktoober 2007

Joomise võludest

Enam vähem kõigil meist on olnud nõrgemad- tugevamad suhted alkoholi ja joomisega. Kes on salajoodik, kes joob üksinda, kelle napsutamised lõppevad politseis ja keda ähvardab kole pohmakas. Täielik loomaaed, kas pole?
Hakkasin just praegu (pühapäeva õhtu, kell 21:36) mõtlema joomarlusele, mis meid Eestis igal hetkel varitseb. Pühapäevased joodikud linnatänavatel panevad vahel sellistele asjade üle arutlema.

Kuidas mõõta joomise tulemuslikkust?
Minu arusaamade järgi on olemas kahte sorti joomarlust: sotsiaalne ning raju. Esimese puhul tiksutakse terve õhtu õllekannu või veiniklaasi taga ja aetakse tarka juttu. Koju jõudes ei ole keegi purjus ja hommikul on hea olla! Samas on raisatudraha alkoholi peale, kuid mõju ei miskit. Alkoholi tarbiti lihtsalt maitse pärast.
Raju joomise puhul on kõik asjad samad, mis sotsiaalse joomisegi puhul, kuid koju jõudes on inimene purjus- mis purjus ja hommikusest peavalust ei tasu rääkidagi. Vähemalt on mingigi tulemus joomisel!

Mulle alkohol meeldib, kuid selle pärast ma pole veel ei joodik ega alkohoolik. On juhtunud seda, et napsutamised on kandunud hommikuni ja on juhtunud seda, et päev pärast joomist on enesetunne endiselt sant. Alkohol ei ole minu jaoks mitte mingisugune väärtus ega kuldlehm, mille poole püüelda. Ma ei hakka värisema, kui alkohol pole käepärast ega nutma, kui poodides keelatakse selle müük kell 8 õhtul. Alkohol pole isegi vahend kokkuvõttes- see sõltub muidugi sellest, kuidas kellegile see mõjub. Mõni räägib paradiisist, teine põrgust.

Arvan, et kui oma organismi üldse hakatagi vaevama alkoholiga, tuleb ikka korralikult võtta! Minu arusaamade järgi pole lihtsalt muul joomisel mõtet, kuigi praktiseerin ka seda ise hulga sagedamini kui raju joomist. Sotsiaalne joomine on puhas raha raiskamine, mille eest ei saa mitte midagi.
Joomarlust tulemuslikkust saabki mõõta sellega,kuidas su enesetunne hommikul on. Kui oled palju võtnud, on pohmell, kui mitte, siis ei ole. Ehk siis kui on pohmell, on joomine olnud tulemuslik. Samas olen viimasel ajal hakanud tähele panema seda, et analüüsin pikalt seda, kas pohmakas tuleb või mitte. Kui peale napsutamist hommikul pohmakat ei ole, siis on joomine samuti olnud tulemuslik- oled säästnud endale ühe päeva, kus saad ette võtta just seda, mis targemaks pead, selle asemel, et voodis lamada ja oksendada.
Kas juua nädala sees või nädalavahetusel?
Alati on mõistlikum võtta nädala sees, kuna nädalavahetusel tuleb ju puhata! Kui aga reedest pihta hakata ja ennast pühapäeval pohmellis leida, siis ei saa mingisugusestki puhkamisest rääkida.
Kui pikalt juua?
Arvan, et need inimesed, kes hommikul peale võtavad, on lihtsalt nõrgad inimesed. Kui oled juba mitu hommikut peale võtnud, kaob pealevõtjal igasugune julgus joomine järele jätta, kuna sellele järgneb tohutu pohmell. Et aru saada sellest, kui hea on olla hea enesetundega,siis proovi pohmelli ja sellest väljatulemist.

Kellega koos juua?
Joomine tekitab mõtteid ja ideid, seega on uued kohtumised ja huvitavad inimesed teretulnud. Samas, kui inimest ei tunne, ei tea ka, kuidas ta hakkab käituma peo tipphetkel? Kas laamendama, mölisema või räuskama?
Keegi pakkus välja ka huvitava SMS idee: saadad firmasse x SMS-i sisuga: otsin napsukaaslast, vanuses 20-25, mees, püsiva sissetulekuga ning see firma organiseerib sulle partneri. Saate koos juua ning tellija maksab veel enda joomisele ka peale. Tasub vaeva!
Kui rääkida üksi joomisest, siis see pole lihtsalt kultuursele inimesele omane. Kaanida ennast kodus täis, sellest kellegile rääkimata ning kedagi kaasamata, võib tunduda ikka päris kole. Kas sul sõpru ja tuttavaid ei olegi siis?
Kas enne magamaminekut on vaja vett juua?
Kui tahad pohmakat nautida, siis pole vaja seda teha. Aga proovida võib...
Tegelikult ei kunagi, milline on su hommikune enesetunne. Ise olen juba aru saanud, et kui magaminnes peavalu ei ole, siis on hommikul OK! Soovitan juua hoopis napsutamise lõppedes tassi musta teed- vähemasti Venemaal aitas see korralikult
Kas juua kodus või väljas?
Kui on kindel ja tubli seltskond, pole mõtet väljasjoomisele raha raisata. Kui aga on teada, et õhtu võib igavaks kujuneda, siis ciao kodu!
Kokkuvõtvalt öeldes on kõigil mustmiljon põhjust juua ja lõbutseda. Kõigil on omad kombed, kuidas napsu võtta ja kas on soov ka pohmakat nautida. Eelpool nimetatud tegevused olid tühipaljas osa erinevate inimeste kogemustest.
Vastates küsimusele joomise võludest, võib öelda, et joomisel on tõesti võlu sees, kui seda teha korralikult ja sihipäraselt. Niisama püksikummi sikutamine ja klaasi tõstmine ei ole see....Sellega muidugi ei tahnud ma joomist propageerida.

Kus on enesekriitika?

Kuhu on jäänud eesti inimeste enekriitika? Raske küsimus? Põhjuseid on mitu? Kas eestlastel üldse ongi enesekriitikat? Appi!

Viimasel ajal olen tagasihoidliku inimena mõelnud sellele, mis kurat on sundinud Eestimaal elavaid inimesi loobuma enesekriitikast? Kas tõesti on majandusel niivõrd hea hoog sees, et inimestel on tekkinud võimalused, et ennast sundimatult tunda või tõesti on massikultuur ja kõikvõimalikud muud kultuurid niivõrd hästi saadaval, et ei peagi enam ennast kritiseerima?

Näiteid selle kohta, kuidas inimestel puudub igasugune kriitikameel iseenda suhtes, võib tuua lõputult, praegu keskendun neist hullemate kirjeldamisele:

1. Eesti otsib superstaari ja teised reality- showd, kus tavalised eesti inimesed leiavad ennast uuest keskkonnast, telekaamerate eest ning prominentide seltskonnas. Tulemuseks on tavaliselt see, mida võis näha superstaari saates, kus proovisid staariks saada kõikvõimaliku välimuse ja hääletämbriga inimesed. Krt, kas nad ise ei kujuta endale siis ette, et neil ei ole mitte mingisugust taset, et isegi kuskil laulukonkursil osaleda? Mina tunnistan, et ma ei oska laulda, huumorit teha ega joonistada. Seetõttu ma ei kipugi ühtegi reality-showsse, et staariks saada. Ma ei hakka osalema trikmehe saates ega kuskil mujal just nimelt seetõttu, et mul on täielik kriitikameel enda suhtes olemas ning tean, milleks olen võimeline.

2. Pühapäevane joomine on äge- vähemasti täna (pühapäeval) juhtusin vaatlema kahte objekti, kes keset päeva otsustasid keset tänavat õlut juua ja jaurata. Tõenäoliselt polnud nad laupäeva õhtusest joomisest veel taastunud ning nõrgad hakkasid pohmaka vältimiseks õlut peale jooma. Lisak purjusolemisele on sellist tüüpi tegelinskid ka räuskavad ning ülbajad. Kuni selle ajani, mil nad politsei poolt ära viiakse. Kui viiakse, kuna Murphy seadus on juba kord selline, et pigem pole politseid vajalikul hetkel olemas. Igatahes on rõve vaadata pühapäevaseid joodikuid, kes lällavad ja jõuravad. Mis neist esmaspäeval saab, kes seda teab....

3. Kodutud, kes ennast ei häbene! Siinkohal ma ei taha öelda midagi halba kodutute kohta, kuna nende elustiil on nende endi valik, loomulikult on see seotud ühiskonnas toimunud muutustega, kuid sellisel juhul peaks enamik inimesi asotsiaalid olema. Igatahes on haisevad, räbalate riietega ning tavaliselt purjus kodutud järjest häbenematud ning ilma igasuguse enesekriitikata. Juhtusin olema laupäeva õhtul Tartus ühes Raekojaplatsi kõrtsis, kuhu astus sisse asotsiaalist naisterahvas, kes valimatult hakkas kõrtsis istuvaid inimesi tülitama, millega, sellest ei saanud keegi aru. Selle paari tunni jooksul, mil mul õnnestus seal istuda, tuli proua sinna tagasi kolm korda! Viimasel korral istus ta lihtsalt ühte lauda maha, võttis oma kotist oma toidu ja hakkas seda sööma? Kas enesekriitikaga inimene läheks ühel ilusal päeval pubisse X, istuks maha ning võtaks oma võileiva välja ja hakkaks sööma? Vaevalt...Mõelgem siis sellele...

Nii,et näiteks enesekriitika puudumise kohta võib tuua mitmeid ja tõenäoliselt puudutame neid meeste blogis ka tulevikus. Soojalt soovitan aga igal inimesel vaadata enda sisse veelgi põhjalikumalt ning enesele tuleb selgeks teha, milleks keegi võimeline on. Kui ise aru ei saa, kuula teisi, kes julgevad midagi sinu teguviiside kohta öelda.

Neljapäev, 18. oktoober 2007

Pärastlõuna Putiniga


Veetsin täna kolm tundi Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Televisiooni vahendusel siiski, mitte isiklikult, sest juba kuuendat korda vastas Venemaa president otse-eetris rahva küsimustele. Videot vaadata ja stenogrammi lugeda saab aadressil www.vesti.ru

Kokku esitati presidendile veidi enam kui 1 600 000 küsimust. Otse eetris vastas Putin 68 küsimusele, kulutades selleks 3 tundi. Rahvast huvitasid vesti.ru andmetel võrdselt nii eelseisvad valimised, korruptsioonivastane võitlus ja Sotši olümpiamängud kui ka sõjaväelaste pensionid, stipendiumid, iibeprobleemid, elukvaliteedi paranemine ning teised sotsiaalsed valupunktid. Täpsemalt ei hakka ma siin presidendi vastuseid üles loetlema, kuid soovitan külastada ülalmainitud kodulehekülge, kus vastustest on tehtud lühikokkuvõtted ning pidevalt täieneb ka stenogramm.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada, et mind hämmastab ikka ja jälle Venemaa presidendi kõneosavus. Pärst kolmetunnist nii veenva ja samas rahuliku näoga seletamise jälgimist, tekkiski arusaam, et Venemaal on kõik täiesti korras ning liigub aina paremuse poole. Mul oleks äärepealt pisar silma tulnud, kui Vladimir Vladimirovitš tudengineiule seletas, et väikelinnade infrastruktuuri parandamiseks on ette nähtud järgmisel aastal 240 miljardit rubla ning tahtsin hõisata: "Elagu demokraatia," saades teada, et Venemaal ei ole interneti üle rangemat kontrolli, kui see on vajalik lasteporno ning majanduskuridegude avastamiseks. Ma ei julge väita, et see kõik ei vasta tõele, kuid pisara poetamise ja hurra hüüdmise jätsin targu tegemata, sest televiisori ees oli peale minu ka teisi isikuid, kes kõik need kolm tundi õela muigega Putini kõnet jälgisid ning mul oleks võinud nendega diskussiooni laskudes üsna täbarasti minna.

Väga liigutavad olid ka kaks viimast küsimust presidendile, millised Putin ise välja valis. Esimeses tundis üks naisterahvas muret, et miks tema isa, kes võttis osa 1945. aasta 9. mai paraadist, ei ole peale seda kordagi Moskvasse võidupäeva pühitsema kutsutud. Selle peale tõotas president pühalikult, et saadab kutse teele. Viimaseks valiti aga küsimus tüdrukult, kellel on juba viis aastat olnud unistus saada Venemaa presidendiks, ning kes soovis teada, kas naisterahval on lootust selliseks ametiks. Vastus oli väga diplomaatiline: Venemaal otsustatakse inimese individuaalsete omaduste ja oskuste, mitte soo tasemel. Väga ilus. Võtab kohe palged õhetama. Miks Eestis sellist shõud ei tehta?

Teiseks tekkis küsimus: kas Vladimir Vladimirovitš, kes oma aastate kohta nõnda hea ja terve välja näeb, oleks nõus www.mees.eu portaalile artikli kirjutama või intervjuu andma, rääkimaks, kuidas aastate ja pingelise töö kõrvalt end vormis hoida. Sellest saaks kindlasti lõbus lugemine. Et kuidas mees.eu mehed Moskvas käisid, kremlis teed jõid ja karuga maadlesid.


Millises majas elad sina?

Portaal hemny.net on kokku kogunud üle maailma pilte väga erinevatest hoonetest, kus inimesed väidetavalt ka sees elavad.

Otse loomulikult on enamus kummalistest majadest rajatud jänkide poolt Ameerika Ühendriikidesse, kuid leidub näiteid ka mujalt maailmast.

Huvitav küll, kuidas nendes majades elada suudetakse? Aga tõenäoliselt oli majade eriline välimus juba omanike poolt taotuslik ning nimelt projekteeritud. Et naabriga erineks ega peaks samastuma halli massiga.

Omaette oleks huvitav teada, kes sellistes majades elavad?Kas poissmehed, vanatüdrukud või hoopis konservatiivset peremudelit järgivad perekonnad? Ja otse loomulikult tahaks teada, kas projekteerijateks ja arhitektideks on olnud mehed või naised? Või on tehtud need meeskonnatööna?


Eestist esimese hooga ei olegi ühtegi näidet tuua, kus kolemajasid vaatama võiks minna? Meenub vast ainult pudelitest tehtud pudelikujuline hoone ning Tartus TÄhtvere tänaval asuv hoone, millele igal aastal üks korrus juurde ehitatakse...Tõenäoliselt on eestlane ikka põline tagasihoidlik inimene ega hakka vähemasti eriskummalise arhitektuuri peale asjatult rapsima. Ikka tasa ja targu ristpalkidest talutaret armastades...


Minu lemmik:





Kindlasti on omaette kummalise väljanägemisega ka näiteks Eestis asuv Taagepera loss, mis ei samastu ühegi teise Baltikumis asuva mõisahoonega. Loss pärineb 20. sajandi algusest ning väljendab tõelist selle aja mõttelendu ja ideid. Kuid erinevalt kingamoodi majadest on Taagepera arhitektuuripärl, milles on sisu: UFO majas ju seda ei ole ega hakka ka kunagi olema! Aga eks oli vaja Taagepera viimasel mõisnikul von Strykil ka vajadus erineda teistest mõisaomanikest! Aeg muutub, kuid arusaamad jäävad ikka!

Kolmapäev, 17. oktoober 2007

Inflatsioon uuele tasemele! Kohe ja kiiresti!

Samal ajal, kui Eesti ajalehed, poliitikud ja majandusteadlased jahuvad 7-8% inflatsioonist ning kõik närivad küüsi, on Aafrikas asuv Zimbabwe riik teinud selles vallas uue rekordi.
Nimelt tõusis selles riigis inflatsioon septembris rekordilise 7982.1 protsendini. Aasta alguses oli inflatsioonitase veel 1593.6 protsenti. Tõenäoliselt on selliseid numbreid suutnud ületada ainult 20ndatel Weimari vabariigis toimunud mega-hüperinflatsioon, kus isegi leivapäts maksis miljardeid markasid.
Ehk siis muretsejaid võib lohutada ning öelda, et vaadake, kuidas Zimbabwe elanikud peavad hakkama saama! Mis siis meie väikesest inflatsioonikõverast enam rääkida...Kas Ansip võtab uue väite, millega vürtsitada oma häid sõnavõtte?
Inflatsioonitaset on alla surumas ka kodanik Andres Lipstok, kes kutsus eestlasi palka mitte juurde küsima. Lipstoki enda palk oli 2006. aastal muide 1.4 miljonit.... Kokkuvõttes võiks lihtsalt ajakirjanduses ära lõpetada mullipuhumise kinnisvara ja majanduse kokkukukkumise teemadel.

Teisipäev, 16. oktoober 2007

Kas eesti meestel on igav?

Kuna ma olen jälle töötu ning seetõttu magan päeval ja mõtlen öösiti, siis eile sel ajal, kui normaalsed inimesed teenitult puhkasid, leidsin end arutlemas teemal - kui tihti mu sõbrad ja tuttavad viimasel ajal peksa on saanud. Ma mõtlen nädalavahetustel õhtuti kõrtsides ja ööklubides. Või pigem siiski öösiti. Eks sellele eelneb ka väike sõnasõda, aga üldiselt ei ole norijad probleemi rahumeelsest lahendamisest eriti huvitatud. Perspektiiv on ikka "räimedalt molli anda."

Loomulikult leidub ka rahumeelseid inimesi, kes norimisest välja ei tee. Näiteks õnnestus mul olla ööklubis Atlantis järgmise situatsiooni tunnistajaks: Mees, nii umbes üle kolmekümne, sisenes klubisse oma saatjannaga ning nad möödusid käest kinni hoides baaripukkidest. Seejuures riivas meesterahvas vaevumärgatavalt pukki, millel lösutas selline tüüpiline napilt kasiinoikka jõudnud mehepoeg, kes isegi kaine peaga ei suuda käituda mõtestatumalt kui katkine labidas. Noormees kargas oma pukilt, jooksis mehele järele, lõi talle jalaga tagumikku ning karjus: "Kas sa ei mahu ära, kuradi ahv?" Ja nüüd viktoriiniküsimus: kuidas oleks käitunud Sina, kes Sa seda lugu loed? Meesterahvas klubis keeras selja ning läks oma kaaslannaga rahulikult edasi, jättes jõmmi juhtunu üle imestunult pead murdma. Samas ei saa ma garanteerida, et klubist väljudes talle korraliku keretäit ei organiseeritud. Taolisi lugusid olen kuulnud oma sõpradelt-tuttavatelt viimase aasta jooksul üha rohkem ja rohkem, kuid enamasti need nii meeldivalt ei lõpe.

Huvi pakub seejuures asjaolu, et teatud ühiskonnagrupp peab taolisi pisikesi intsidente täiesti piisavaks, millega õigustada teise inimese füüsilist ründamist. Varsti ehk hakatakse ennast ka igavusega välja vabandama. Mõrva sooritamiseks piisab noortel juba lihtsalt soovist tappa. Niiviisi ei julge varsti enam tööle, poodi või teatrisse minna. Kujutage ette, mis jutuks, kui jõmmide bande otsustaks igavuse peletamiseks ooperit külastada ning avastaksid, et seal on lausa neetult igav. Ma arvan, et näitlejad esineksid järgneval paaril nädalal haiglapersonalile. See on loomulikult väga äärmuslik näide, kuid aegajalt tuleb lugejaile sabinaid teha. Samas olen kuulnud lugusid ning ka ise paaril korral kinos ja kord teatris kokku puutunud purjus rullnokkadega, kes terve etenduse lörri keerasid. Ja seda ainuüksi oma lõugamisega. Kuidagi on tekkinud noortel ja just noortel meestel taoline karistamatuse tunne ning paljud kannavad seda endaga ka küpsemate eluaastateni kaasas. Lisanduvad veel ohjeldamatu soov "pasunasse anda" ning labased ekstreemsused.

Nii ma siis mõtlesingi, et noored eesti mehed on hakanud hästi elama ning seetõttu on neil igav. Mitte kõigil, aga just nendel noorukitel, kes teenivad piisavalt raha ja kel on samas vähe huvialasid ning palju tööst tulenevaid pingeid. Ma ei tahagi öelda, et kõik rullnokad peaksid viiulit mängima ja luuletusi kirjutama, aga kui käia näiteks korvpalli mängimas või langevarjuga hüppamas, siis tõstab see tunduvalt inimese toonust, aitab veeta vaba aega ning asjalikult paigutada oma raha. Üldjoontes tähendab see, et ühel hetkel ei tahagi enam nii väga kaaskodanikel nina lömmi lüüa ning ei leidu aega igal õhtul oma raha klubis või kõrtsis maha juua.



Vali seksikaim Riigikogu liige!


Ajakiri Kroonika pani kokku oma helgemad pead ning koostas 5-kohalise pingerea Riigikogu kaunitaridest.


Esikoha hõivas Evelyn Sepp, temale järgnesid Keit Pentus, Kristiina Ojuland, Kadri Must ja Olga Sõtnik! Miks jäeti välja näiteks Vilja Savisaar, Marika Tuus, Mailis Reps, Tiina Oraste jne? Miks tehti ainult Top5 edetabel, kuigi kaunitare on peale neid veelgi ja maitsed on teatavasti erinevad?

Tahtsin lihtsalt seda öelda, et meesteportaal http://www.mees.eu/ korraldas 2007. aasta märtsis samasuguse küsitluse, kus pandi paika Eesti seksikaim naispoliitik. Valikuvabaduse andsime toredatele eesti inimestele, kes said valida pea kõikide ja enam-vähem sobivate Riigikogu kandidaatide seast. Kokku üle 30 kaunitari.

Selles küsitluses hõivas esikoha MTV juht ning endine Pärnu linnavolikogu liige Karoli Hindriks, teisele kohale tuli hiljaaegu kõrtsikaklusega kuulsust võitnud Viljandi volikogulane Monika Kuzmina ning kolmanda koha hõivas reformar Anna-Maria Galojan.

Kroonika edetabelis TOP5 naistest olid toona auhinnalistel kohtadel järgmised poliitikud:
Keit Pentus 4. koht
Kristiina Ojuland 5.koht
Evelyn Sepp 9.koht
Kadri Must 20.koht
Olga Sõtniku kohta ei õnnestunud hetkel veel tabada, kuid otsimine käib.
Väike erinevus, kas pole?


Keda siis kokkuvõttes uskuda? Kas viite ajakirjanduses ja seltskonnaelus karastunud Kroonika ajakirjanikku või pea 95 000 häält, mis mees.eu lehel anti? Ikka ja jälle on igavikuline küsimus: emba-kumba? Milline hääletus on tõsima kaaluga? kas vähetuntud portaali küsitlus või meediaspetside uitmõtted?


Fakt on aga see, et Kroonika edetabel ei tekita eesti meedias erilist meediakajastust ja sellega, mis veebruaris-märtsis toimus, ei anna sellega võrrelda.

Esmaspäev, 15. oktoober 2007

kalev.ee uudisteportaal


Kruuda tegi oma mõtte teoks ning avas aadressil www.kalev uue uudisteportaali, kus räägitakse ainult niiöelda häid uudiseid.

Kohe alguses tuleb ära öelda, et lehe suurimaks plussiks on hetkel reklaamide puudumine ning isand Kruuda sõnade järgi ei pruugi reklaam lehele jõuda enne kahte aastat.

Positiivsena tuleb välja tuua ka asjaolu, et kalev.ee tegijad kammivad süstemaatiliselt läbi kõikvõimalikke kohti, kust võib leida uudiseid või teateid. Valides suvalise maakonna ning suvalise omavalitsuse lehekülje kalev.ee portaalis, võib sealt leida adekvaatset infot kohapeal toimuva kohta. Teatavasti on Eestis üle 220 omavalitsuse, lisaks uudisteportaalid, ajalehed ka kõik muud infokanalid. Et neil silma peal hoida, on vaja suurt pealehakkamist. Tundes ise huvi just kohaliku temaatika kohta, on kalev.ee tõenäoliselt tulevikus olulisel kohal minu külastuste hulgas, kuna enam lihtsalt ei viitsi kammida läbi mitmeid erinevaid portaale.

Kruuda või siis tegelikult peatoimetaja Hankewitz on tabanud ära ka mõtte, et kaasautorid võiksid hoopis neile uudiseid tootma hakata, niiöelda ühiskondlikus korras. Selline lähenemine tagab pidevalt kohalikke uudiseid! Samas tekitab see vähemalt minus mõtte, et kui anda võimalus kaasautorluseks, siis tekib ka kohe rida isikuid, kes hakkavad lihtsalt "tootma" jutte. Mina nimetaksin neid lihtsalt hulludeks, kelle mõtteid ei avaldata kohalikes lehtedes. Ja põhimõtteliselt võib kõike kirja panna, mis ei pruugi aga tegelikkusele vastata (artiklite sisu eest vastutab eelkõige autor ise ja kalev.ee ei saagi siin sõna sekka öelda). Ühesõnaga loodud on kanal kohalikele hulludele!

Iseasi on muidugi see, kui palju kalev.ee töötajad tegelevad ise uudiste genereerimisega ja palju mitte? Praegu tundub igatahes, et enamik lehe sisust tuleb teistest uudistekohtadest ja kaasautoritest. Iseasi on see, kui kaua viitsib Kruuda uudisteportaali tegemisele peale maksta? Iseasi on see, et kalev.ee ei seostu mitte kuidagi uudistega?

Jättes kõrvale kõik positiivne ja negatiivne, võib öelda, et kalev.ee puhul on tegemist hea algatusega, mille külastamist võib kõikidele soovitada. See, kes tahab glamuuri, külastagu näiteks elu24.ee.

Kivikamakas katusel

Tartu Postimees teavitab, et öösel olla ühe Tartu auto katusele visatud-paisatud-tõstetud suur kivikamas. Omanikud hindavad kahju suuruseks 5000 krooni. Pilte vaadates tekib esmamulje, et kuidas küll on võimalik sellist kivi sinna katuse peale saada.
Lähemal vaatamisel selgub, et tegemist on tühipalja tuhaplokiga, mis on lihtsalt pikka aega kuskil aianurgas vettinud ja sammalt kogunud. Tuhaplokk on teatavasti täiesti tavaline ja oma kaalult kergemapoolne ehituskivi, mille tõstmisega saab hakkama iga vähegi jõudu omav naine või mees.
Tartus elades ja olles on aastate jooksul tekkinud selge arusaam selle kohta, et sinu auto-korteri aknad ja vihmaveetoru maja küljes võib olla igal hetkel potentsiaalne kallaletungi ohver. Piisab sellest, et actionit täis noortekamp tuleb pubist ja spontaanselt otsustatakse, et nüüd on vaja üle auto joosta, kivi visata aknasse või prügikast tiiki visata. Tõenäoliselt juhtub selliseid asju ka mujal, kuid Tartus eriti.
Maniakid pole lihtsalt aru saanud lihtsast tõsiasjast, et ära tee selliseid asju, mida ei taha, et sulle tehakse. Kui need noorukid kord täiskasvanuks saavad ja endale uue ja huvitava auto ostavad, küll siis ei taha ka keegi näha kivi oma katusel. See mõte peaks kuidagi nende tõmblejateni jõudma!
Tartu- heade mõtete linn?

Reede, 12. oktoober 2007

Mida teeksid sina maailmalõpu saabudes?

Elu24.ee vahendab inglaste seas tehtud uuringu tulemusi, kus inimeste käest uuriti, mida nad maailmalõpu saabudes ette võtaksid.

Suur osa vastanutest soovisid oma viimased eluhetked veeta koos oma lähedastega, 13% tahtsid nautida midagi hääd ning 9 protsenti tahaksid lihtsalt seksida. Mõned protsendid vastanutest lubasid palvetada ning teised veel süüa, süüa.....

Keegi tark on öelnud, et inimese elu peab olema selline, et surma-maailmalõpu saabudes ei oleks vajadust mitte midagi enam teha, sest kõik on tehtud! Kampaania korras millegi tegemine, kogu aeg peas vasardamas, et 36 minuti pärast saabub lõpp- on ikkagi mõttetu, olgem ausad!

Ehk oleks lihtsalt viisakas istuda tugitoolis või lesida õunapuu all ning oma saatust oodata? Lõpp tuleb varem või hiljem ikkagi... Tõenäoliselt on veel umbes 6 miljardit arvamust selle kohta, kuidas inimesed oma elu viimaseid hetki veedaksid.

Äkilise maailmalõpu värgi teeb aga kurvaks asjaolu, et kuna minu surres peavad matused lõbusad olema, siis pole peale maailmalõppu kahjuks enam kedagi, kes mu haua peal pitsi viina võtaks!
Maailmalõpu huvilistele infoks see, et varsti hakkab TV3 näitama seriaali "Heroes", kus erinevate uskumatute võimetega inimesed proovivad maailma hukust päästma hakata.


Neljapäev, 11. oktoober 2007

Tuiksoo: mida veel?


Ilus elu nendel poliitikutel, kui saab elada Tullio Libliku korteris ja sõita Oliver Kruuda luksusautoga, ilus elu!

Millega ajalehed järgmisena üllatavad? Tuiksoo kannab Sõõrumaa naise riideid? Tuiksoo kass on pärit Tallinna Loomaaiast? Tuiksoo polegi Tuiksoo, vaid tema teisik? Võimalusi on mitmeid, kuid üks asi on selge: kui midagi kooruma hakkab, siis koorub täiega!

Märkimist väärib muidugi ka E.L.L kinnisvara kinnisvarakuulutus: elu linna tuiksoonel, taustaks maja, mille kohta kahtlustatakse, et sinna pidi kolima põlluministeerium.


Seksuaalse tervise enesehinnangu küsimustik meestele

Erektsioonilehekülg www.erektsioon.ee pakub oma külastajatele välja ühe uue ja põneva e-küsitluse, mille teemaks on meeste seksuaalse tervise enesehinnang.
Kuigi küsimustiku kokkuvõte ei kirjelda ega analüüsi neljal A4 leheküljel mehe seksuaalse tervise olukorda, on see ikkagi päris hea abivahend edasiste terviseprobleemide lahendamisel.

Samuti on võimalik www.eesnaare.ee lehel täita test meeste urineerimisprobleemide väljaselgitamiseks.
Seda enam, et elektrooniliselt on võimalik kohe registreerida meestearsti vastuvõtule või analüüside tegemisele. Loomulikult saab leheküljel küsida ka lihtsalt meestearsti käest nõu, kui tervis käest ära on!

Plaanis on lähiaegadel avalikustada veel rohkem meeste tervisega seotud küsimustikke.

Teisipäev, 9. oktoober 2007

Tartu: Eesti HIV pealinn?

Vana hea puulinn Tartu istub aidsiennetajate arvates HIV- viiruse pommi otsas!

Asjad on juba niivõrd halvad, et 2007. aastal on Tartus juba 14 uut HIV viirusesse nakatujat. Kokku elab Tartus natukene üle 100 nakatanu, mis teeb täpselt 0.1% Tartu elanike arvust.

Nelli Kalikova väidab, et nakatumine on üha enam kandumas narkomaanidelt noortele seksijatele üle ning üliõpilased armastavat ka amfetamiini süstida.

Uudist lugedes jääb aga arusaamatuks, miks ei võiks kuskil teises Eesti linnas HIV epideemia puhkeda? Näiteks Türil, Pärnus või Viljandis, kus on a) ülikoolide filiaalid b) seega palju noori üle kogu Eesti c) kui tudengid, siis tarbitakse amfetamiini. Isegi oli uudis see, et alles nüüd on Tartu Eesti suuruselt kolmas piirkond HIV- nakatanute arvult Ida-Viruaa ja Tallinna järel. Ebaloogiline oleks olnud, et suuruselt teises Eesti linnas ei ole varem probleeme suguhaigustega olnud.

Kuna peamised HIV-sse nakatujad on Tartu vangis istuvad kinnipeetavad ning Tartu üliõpilased, tekib ka väikene küsimus, kui palju siis tegelikult Tartu "õigetest" elanikest on HIV-sse nakatunud ja kui tõsine see probleem siis ikkagi on? Teatavasti tuuakse Tartusse kokku vange üle Eesti ning ka palju üliõpilasi käib Tartusse kaugematest paikadest. Vangid on ühiskonnast eraldatud ning viirust edasi nad Tartus loodetavasti ei kanna, üliõpilaste puhul sellist lootust muidugi olla ei saa. Loomulikult ei minimaliseeri selline arutlus viirusesse nakatumise ohtu Tartus, kuid minu arvates on pigem koll jälle välja lastud!
Selle uudise valguses paistavad teistmoodi ka pildid Tartu Emajõe kaarsillal seksinud noortest! Ju nad hommikuvalguses Zavoodist tulid ja Narva mnt. ühikatesse läksid. Vahepeal tuli lihtsalt isu peale.... Tegelikult peaks need hommikuste seksiate nimed selgeks tegema ning politsei võiks neile trahvi teha avaliku korra räige rikkumise pärast. Nii nagu Tartu politseil on tavaks teha trahvi neile, kes lihtsalt tahavad kaarsillast üle kõndida.

Purjus emad

Tänase päeva ühed rämedamad uudised Eestist olid kindlasti kahe purjus ema tegemised Narvas ja Valgas. Valgas sõitis umbjoobes naine oma lapsega mööda linna autoga ringi ja Narvas vedas napsu võtnud proua oma last paljajalu mööda piirilinna.

On selline teguviis mõistlik? On see kuidagi õigustatud? Vaevalt. Emad võiksid ikkagi oma lastega hoolivamad olla. Ja loomulikult isad ka. Samuti on üldteada ning tänavatel näha, kuidas väikesed lapsed peavad kantseldama oma purjus isasid. Ka see on räme! Et laps vait oleks, on neile sageli käed kommi ja limpsi täis topitud! Maiusta, aga ole vait!

Sageli võib selliseid väikeseid lapsi näha passimas kasiinode või puhvetite uste taga, kuna isa või ema on ennast klaasi või mänguautomaadi taha unustanud.

Kõige hullem on asja juures see, et väike laps lihtsalt ei julge oma purjus vanematele vastu hakata ning purjus vanem tunneb, et on aeg lapsele maailma näidata. Ja tõenäoliselt teeb see laps suures saades seda sama, tundmata muret, mida tema lapsed tunnevad, kui nad peavad oma vanemaid purjus peaga kantseldama.

Mida ette võtta, et laps ei peaks taluma purjus vanemai? Kannatama, kuni laps kasvab suuremaks, et isale-emale paar karmi sõna öelda ning nad kuu peale saata? Kas nii kaua kannatab olla? Ei usu.

Kolmapäev on ülemailmne vaimse tervise päev


Tänavuse Vaimse Tervise päeva teemaks on “Vaimne tervis muutuvas maailmas -kultuuride ja mitmekesisuse mõju” ning Eestis on selle eesmärgiks tõsta elanikkonna teadlikkust vaimse tervise küsimustes, vähendada müüte ja kujundada positiivset suhtumist vaimse tervise probleemidega inimestesse.

Tõesti, tõesti- mida muutuvam on kultuur ja mida vabam on inimestel võimalus valida meeldivate tegevuste vahel, seda rohkem on ühiskonnas vaimse tervisega jänni jääjaid. Kunagi okupatsiooniaastatel pandi kõik vähegi vaimselt väetimad ning simuleerijad hullumajja. Praegu on aga ühiskond muutunud tolerantsemaks ning riik on juba aastaid tagasi sulgenud mitmeid psühhiaatriahaiglaid, keskendudes pigem ambulatoorsele ravile!

Ühesõnaga, palju õnne vaimselt ebastabiilsetele, hulludele, maniakkidele ning enesekriitikata inimestele. Kolmapäev on Teie murede lahendamise päev! Ja loodetavasti suhtutakse Teisse erakordselt hästi!

Esmaspäev, 8. oktoober 2007

Georg

Käisin eile vaatamas uusimat Eesti autorite filmi "Georg" ning ausalt öeldes pole mul filmi kohta midagi halba öelda.

Igasuguste jutustuste alusel tehtud filmid on alati kahtlased, kuna need on eelkõige kellegi subjektiivsed mõtted ja arvamused mingi inimese või juhtumi kohta. Kas filmis näidatu ka tegelikkuses oli, selle kohta vaikib ajalugu.

Kuigi filmis näidati Georg Otsa teist abikaasat tõelise alkohoolikuna ning intrigandina, jääb mulle väike kahtlus, et ka härra Ots polnud päris puhas poiss. Vaevalt, et tema elu nõukogude liidu staarina ei sisaldanud alkoholi ning üleaisalöömist. Filmis oli Georgi alkoholitarbimine minimaalne ja kõrvalehüppeid ei näidatud. Aga eks see arvamus jääda minule!


Kohati oli omamoodi naljakas vaadata ja kuulata seda, kuidas võõrkeelsed näitlejad rääkisid eesti keeles. Nii Makejeva kui ka Kaupersi tekstid luges keegi teine lihtsalt sisse. Õnneks oli suuliigutamise ja sealt väljatuleva teksti erinevused minimaalsed ja vaevu märgatavad. Ühes episoodis (Ots ja Caesar Estonia varemetes) minu arvates küll Caesar rääkis, kuid tema suu oli kinni, mis kinni.

Filmi tasuks vaadata juba sellepärast, et seal esitatav muusika oli lihtsalt nii võimas. Palju muusikat vene keeles, mõned tuntumad ka eesti keeles, kuid hääl ja tämber on ka tänapäeva kontekstis midagi erilist. Matvere pidi samuti suud liigutama, kuid eesti keele oskajana polnud see tema jaoks probleem! Ja olekski halb ja vääritu olnud, kui Matvere oleks pidanud ise Georg Otsa laule laulma.

Siim

Pühapäev, 7. oktoober 2007

Ilmus eestikeelne Playboy


Laupäeval ilmus esimest korda eestikeelne Playboy, mis lubab uut kvaliteeti maarjamaa meesteajakirjade turule.

Esmamulje Playboyst on igati positiivne. Rohkem sisu, kui teistel eesti konkurentidel FHM-il ja Klubil. Tõenäoliselt hääbubki Klubi varsti ajakirjandusturult ära, kuna selle sisu on võrreldes konkurentidega ikka kõige nõrgem.

Samas võib igast heast asjast leida ka mitte nii häid aspekte. Nii näiteks jäi häirima Playboy asutaja Hefneri sissejuhatav jutt, kus rääkis, kui hää on, et endises kommunistlikus Eestis ka Playboyd lugeda saab. Samas ilmus mõni nädal tagasi Ekspressis pikk artikkel Hefneriga ja siis polnud Hefner veel teadlik, et kuskil Euroopa ääremaal hakkab tema üllitis ilmuma.


Esimene kord leiti küll Playboysse ennast paljastav staar ning tavaline playmate küll ülesse, kuid küsimuseks jääb, kas neid ikka tulevikus jätkub. Okei, võtab veel Saagim ennast paljaks ja mõni kuulsust otsiv algaja lauljanna samuti, kuid no ei ole minu arvates Eestis neid staare, kes ennast paljaks kooriksid. Ja häirima jääb loomulikult reklaam, kuid ega ilma selleta nii glamuurset ajakirja ka ei teeks.

Inno küll kritiseerib oma blogis päris agressiivselt uut väljaannet, kuid laskem asjadel settida. Eesti meestele on uus Playboy täiesti paras lugemismaterjal ning küll säilitab endale lugejaskonna ka konkurent FHM. Klubist ei ole enam vist midagi arvata...

Mis vaevab eesti meest?


Laupäevases Eesti Päevalehes ilmus artiklitekogumiku "Mees ja Eesti" arvustus kodanik Kaarel Kressa poolt.

Arvustust lugema hakates kartsin, et ehk öeldakse ka midagi halba ning ironiseeritakse mees.eu ettevõtmist, kuid kokkuvõttes võib öelda, et Kressa arvamus oli igati positiivne. Õigupoolest ei ole keegi varem ka meedias selle raamatu kohta ka veel arvamust avaldanud ning Kressale kuuluvad mees.eu poolsed tänusõnad raamatu tutvustamisel. Peale artikli ilmumis on info@mees.eu postkasti tulnud paar uut sõnumit, et soovitakse saada raamatut. Minul pole nende jagamise vastu midagi.

Ei saagi ükski selline kogumik rääkida ainult ühest teemast ning ühest arvamusest.

Kressa on sellest hästi aru saanud ja kogu arvustuse selle peale ülesse ehitanud.

Igast artiklist võib leida mõtte ning Kressa on eraldi välja toonud Sulev Valneri idee, et küll aja jooksul nähakse,mis on väärt õige mehe sisu!

Proovime aja jooksul tuua avalikkuse ette veel ja veel erinevate huvitavate inimeste värskeid mõtteid meeste ja nende rolli üle ühiskonnas. Kui mees.u blogi lugejatest soovib keegi mees.eu-s essee vormis arvamust avaldada meeste kohta, andke sellest teada info@mees.eu! Teeme ära!

Siim


Neljapäev, 4. oktoober 2007

Mees ja Eesti

Mõni aeg tagasi andis meesteportaal mees.eu välja kogumiku "Mees ja Eesti", mis käsitleb meeste olukorda ühiskonnas. Erinevad Eesti arvamusliidrid on oma mõtted meeste kohta kirja pannud ning mees.eu toimetus vormis koos tubli kujundaja ning illustraatoriga nendest kirjatükkidest raamatu "Mees ja Eesti".

Autorite seast on leitavad tuhandete lemmikud Tarmo Leinatamm, kirjanik Jaan Kaplinski, tipp-poliitik Mart Laar ning samuti kirjanikest daamid Maimu Bergi ja Doris Kareva. Raamatu autoritest ei puudu ka kultuuriminister Laine Jänes, tuntud ajakirjanik Priit Pullerits ja peapiiskop Andres Põder. Kokku on tublisid autoreid 19, mis on tegelikult murdosa mees.eu lehel avaldatud arvamuslugudest Eesti meeste kohta. Ärge küsige, miks just need autorid. Tegime lihtsalt läbilõike ning tunnistan, et paljud paremad palad ei jõudnud esimesse kogumikku. Aga küll me jõuame!

On küsitud, kas sellist arvamuslugude kogumikku on üldse vaja? Mehed on ju niigi nii tugevad, võimsad ja iseteadvad ning sageli naisi allasuruvad. Mehed on machod, kelle jaoks on tunded tabu ning mingigi kõrvalekalle keskmisest võib asjad täiesti käest ära viia.

Sellist raamatut on vaja kasvõi sellepärast, et öelda, et alati pole naiste ja meeste maailmad must-valged, kus peavad kehtima sajandeid tuntud reeglid. Sajandite jooksul on ka mehed muutumas ning mitte üldsegi halvemuse suunas. Selle raamatu eesmärgiks ei ole õigustada meeste olemust, vaid lihtsalt seda rohkem selgitada ning põhjendada: miks mehed nii on või käituvad. Meestel on oma mõttemaailm, millest arusaamiseks peaks tõepoolest mees olema. Samuti nagu mees ei saa aru naiste mõtetest, ei saa aru naine ka mehe omadest. Tulemuseks on tüli ja kaklus...

Minu parim tagasiside sellele raamatule oli ühe aktiivse Tartumaa naise poolt, kes on tegutsemas mitmetes mittetulundusühingutes. Kinkisin talle spontaanselt ning ettekavatsemata raamatu ning ei jäänud ootama mingit tagasisidet. Proua helistas täna mulle ja teatas, et tal oleks veel umbes 20 raamatut vaja, et neid oma tuttavatele meestele jagada, kes peamiselt kaebavad selle üle, et neil tuleb oma naistele 4 korda aastas uus kasukas osta.

Parim mälestus antud raamatuga seoses on aga kindlasti hiljaaegu toimunud raamatu presentatsioon, kus võttis lisaks meestearst Kristo Ausmehele, sõna ka kirjanik Jaan Kaplinski, kes rääkis väga huvitavalt maailma kultuuriloost ja mehe rollist selles. Kuulajate hulgas oli muideks ka perekond Taagepera, kelle meespool Rein on teada- tuntud politoloog, kes on Eesti ajakirjanduses päris palju ka sõna võtnud perekonna ning laste teemal.

Raamatut ei ole võimalik osta ühestki raamatupoest. Raamatuga saab tutvuda mees.eu lehel ning sealt vajadusel ka tellida!

Mida arvad sina?

Kolmapäev, 3. oktoober 2007

Gerta Põldver vallutab maailma!


Albaanias toimunud iga-aastasel Miss Globe'i iludusvõistlusel tituleeriti eestlanna Gerta Põldver bikiinimissi tiitliga, vahendab mees.eu.

Loksalt pärit 18. aastane nägus tütarlaps pälvis Tiitli Miss Bikini of the World 2007. Miss Globe'i tiitli pälvis aga Brasiilia esindaja Helen Cristina Alves Da Silva.

Gerta on 177- sentimeetrit pikk ja kaalub 56 kilogrammi. Tema strateegilised mõõdud on 92-63-93. Gerta hobideks on märgitud tantsimine ja joonistamine ning tema unistuseks on saada arhitektiks.

Nooruke Põldver saavutas 2007. aasta sügisel ka Miss World Estonia esimese printsessi tiitli. Kevadel valiti Gerta Põldver ajakirja Just! lugejate abiga Eesti kauneimaks “pärliks”.

Tuntud reklaamimees ning fotograaf Harry Egipt avastas Gerta juba 2006. aasta suvel ning tegi temast esimesed professionaalsed ülesvõtted. Vaata pilte siit.

Pensionär või asi...

Juhtusin täna teatud põhjustel viibima ühes meditsiiniasutuses. Ootamas oma järjekorda arstile (aja kusjuures sain kokku leppida 1. juulil, täna on 3. oktoober) ja mõlgutades mõtteid arstidest, noortest residentidest ning elunäinud õdedest, juhtusin kuulama ka kahe pensionärist proua juttu.

Prouad olid ka juba pikka aega järjekorras olnud ning nihelesid natukene. Aga seda huvitavam oli nende omavaheline jutt. Kuigi viisaka inimesena ei peaks ma teiste juttu üldse tähele panema, siis seekord oli asi niivõrd huvitav, et pidi lausa kõnekatkeid kuulma.

Nimelt teatas üks proua teisele, et pole nendel Eesti riigi pensionidel häda midagi. Kuigi seda vähe makstakse, tuleb ka sellega hakkama saada. Ei ole vaja viriseda, vaid tuleb lihtsalt vähem süüa. Ei saa kogu aeg ainult kõike paremat süüa, tuleb vahet hoida ning siis tulebki pensioniga ilusasti välja. Ja üldse on kõik need vanemaealised inimesed, kes hädaldavad, igavesti valesti oma elu elanud.

Selle ootamatu jutu peale, mis ei lähe mitte kuidagi kokku eesti pensionäride ametliku poliitikaga, tuli meelde minu enda lihase vanaema juhtum. Proua vanaema on 86. aastane, eestiaegse kasvatusega inimene. Kuigi on terve elu elanud Ida- Virumaal, pole senimaani õppinud rääkima sõnagi vene keelt. Igatahes on vanaema senimaani olnud üks nendest vähestest minule tuttavates pensionäridest, kes oma eluga täiesti hakkama saab, kasutades selleks oma tööga väljateenitud pensionit. Elades üksi, pole ta veel kordagi kurtnud selle üle, et penss on väike või riik proovib temast teerulliga üle sõita.

Kaks omavahel sarnast juhtumit annavad alust väita, et pole nende pensionäride elul viga midagi. Seda enam, kui näiteks pensionieas abielupaar koos elab ja toimetab. Loomulikult on võimalik leida ka markantseid näiteid, kus vene ajal kindraliprouat mänginud proua pensionäri rahvapension on niivõrd väike, et ära ei ela.


Teisipäev, 2. oktoober 2007

Kas inimvõimetel on piirid?

Senikaua, kui inimsugu maakeral on elanud, on mõeldud sellele, kuidas ikka paremini-kiiremini-kõrgemale-kaugemale asju teha. Ja inimeste lollustel pole piire: lugege Guinessi rekordite raamatut ja saate aru, et enamik rekordisooritajaid pole kahjuks kõige parema vaimse tervisega.

Andes endale võimaluse spekuleerida, spekuleerin teemal, kas inimvõimetel on piirid? Võtame teoreetilises plaanis kettaheite maailmameistri Gerd Kanteri. Poiss proovis ja proovis ning sai vanast konkurendist Aleknast jagu. Siis poiss proovis ja proovis, et heita maailmarekord ning ületada sellega vana germaanlast. Kahjuks see tal ei õnnestunud.

Teoreetiliselt on aga võimalik, et mingil hetkel ületatakse Mülleri uskumatu kettaheite maailmarekord, olgu ületajaks Kanter, mahakäinud Tammert või keegi kolmas. Alati võib ju keegi ennast ületada ning teha kellegist parema heite? Kasvõi 1 cm võrra rohkem! Kui maailmarekordit on võimalik ületada, tekib küsimus, kas inimvõimetel on piirid?

Teoreetiliselt peaks selle teooria kohaselt olema alati võimalus, et maailmarekord ületatakse ja ketast heidetakse järjest kaugemale. See aga annab alust väita, et ühel hetkel võib inimene visata ketta LÕPMATUSSE. Teoreetiliselt on see ju ometi võimalik, või mis?!

Sellesama lihtsa teooria alusel on võimalik näiteks joosta 100 m sprinti järjest kiiremini ja lõpuks võidakse jõuda olukorrani, kus 100 m läbimiseks kulub näiteks 1 sekund- reaalselt on selline olukord absurdne, kuid teoreetiliselt ju võimalik!

Teooria ja praktika ei saa kunagi täiesti ideaalselt omavahel läbi, kuid on ju hea mõelda, et teooria pakub rohkem võimalusi.

Sildid: , ,

Pohmell ja pohmakas


Novaator.ee teatab, et korralikul ja ontlikul Inglismaa mehel oli pea neli nädalat!!!! valutanud.
Arsti juures tuli välja, et mees on tühipaljas keksija, kes suurest kurvastusest oli ära joonud 35 liitrit õlut, et temast lahkuläinud naisele tõestada, et tegemist on tõelise machoga. Tulemuseks oli rõve pohmakas, mis oli härra kehast viinud viimsegi vedelikutilga. Arstide hinnangul kulub härral taastumiseks oma pool aastat!

Minu puhul on selle mehe saavutuste järgimine pea võimatu:
- ma ei joo õlut, kuna see tekitab kohutavaid peavalusid
- kui alkoholi tarbimise järel pea valutab ja jääb valutama, tuleb lasta süstida valuvaigistit
- pole ka elukaaslast, kelle lahkumise puhul kukuksin klaasipõhja vaatama

Oma lühikese eluea jooksul pole ma ometi leidnud ühtegi korralikku pohmaka leevendamise vahendit ja tõenäoliselt minu puhul pole see võimalikki. Sellest hoolimata on vaja vahepea võtta ja mitte vähe.

Selle uudise taustal on arusaadav, et Suurbritannia majandus kaotab joomiste ja töötajate pohmakate tõttu aastas miljardeid eurosid! Ja tõenäoliselt pole aus õllejoodik ainukene inglise staar, kes nelja päevaga 35 liitri õlut ära joob.

Kui hakata pikemalt pohmakast ja pohmellist rääkima, siis kõige hullem on tõenäoliselt olukord, kui enam ei julge joomist järele jätta, kuna see tekitab suure peavalu. Seepärast joodikud ongi joodikud ja nende põhimõtteid ei saa muuta.

Veelgi hullem on asi siis, kui hommikul ärgates on tervisega kõik OK, pole pohmelli ning otsustad autorooli minna. Tavaline arusaam ongi see, et kui pea ei valuta, võid ka autoga sõita. Kahjuks on see samuti paljudele teravalt kätte maksnud.
Kuidas sinul pohmaka ravimisega lood on? Avalda arvamust...

Kas majanduslangus tõesti tuleb?


Viimasel ajal hoiab kõigi meeli üleval teade, et kohe-kohe hakkab Eesti inimesi kollitama suur majanduslangus. Välisinvestorid kolivad ära, kinnisvaraarendajad lähevad järjest pankrotti, ainult vapper tinasõdur Ansip räägib järjekindlalt, et jutt mingisugusest majanduslangusest on jama!

Meelde tuleb 2006. aasta suvi, kui kõik päevalehed ja infoportaalid pasundasid üksteise võidu, kuidas kinnisvaramull suureneb ja suureneb. Selle tulemusel tõusid kinnisvarahinnad oi-oi kui kõrgele ning tublid spekulandid teenisid tubli tulu.

Nüüd on siis asi niikaugel, et kõik meediakanalid räägivad juba pronksiööst saati sellest, kuidas Eestit tabab täielik lama, millesarnast pole veel siinmail nähtud. Järjest rohkem meenutab selline ajakirjanduse käitumisviis 2006. a suve. Võtke või jätke.

Ajakirjandus võiks inimeste hirmutamise asemel tegeleda hoopis rohkem positiivsete lugude tootmisega, rääkida heast tervisest, vaba aja veetmisest, lastest ning teistest positiivsetest asjadest, mis inimestel meele rõõmsaks teeksid!



Esmaspäev, 1. oktoober 2007

Vanade meeste suvi

Kristjan Port kirjutab sellel nädalal mees.eu rubriigis "Mees ja Eesti" sellest, kuidas emade-isade poolt antud geenid võivad mõjutada olulisel määral järglaste edaspidist elu.

Lihtsamalt öeldes, need geenid, mis on andnud isadele musklid, karvakasvu ja kareda hääle, võivad mingil põhjusel esineda hoopis selle mehe lihasel tütrel.

Kogu asja juures on kõige hullem see, et laps pole milleski süüdi, kuid peab kogu oma ülejäänud elu teatava "veaga" elada. See, mis teeb mehe meheks, ei ole kohane naise jaoks!

Samas on elu ja aeg näidanud, et sellised inimesed saavad elus täiesti hakkama ning "kõva kondiga" naine nimega Helga võib olla paljudele meestele vastupandamatu. Või vastupidi, kuid naiselikke mehi on Eestis harjutud omasooihalejateks kutsuma. Võta sa kinni, kas see viimase näite puhul ka tõsi on, aga faktid räägivad enda eest.

Hakkame siis aga pihta...

...ja kui aus olla, siis pole meil midagi ka kaotada!

Blogi.mees.eu hakkab kirjutama meestest, loodusest ja loomadest, mustast ja valgest, taevast ja maast ning tuhandetest teistest meile olulistest teemadest. Unustamata seejuures meie kaaslaseid naisi!

Proovime oma mõtteid kirja panna regulaarselt, nii et vaata meid vähemasti kord päevas!

Eesti mees ei ole üksi!

Mees.eu