Ei taha enam kuulda ühtki õõnsat põhjendust, miks meie mehed võõrastes sõdades sõdivad.
Kuuldud küll, et NATOsse kuulumine kohustab võimaliku potentsiaalse rünnaku eest kaitse lunastamiseks osalema USA liitlasvägede koosseisus.
Kuuldud, et ükski mees ei sõdi võõrast sõda võõrastel maadel valelike põhjenduste tiivul sunniviisil – et palgasõdurid on selle ameti vabalt valinud. Mööndakse küll, et selle vaba valiku mõõt ja määr on palk. Kõrbetesse ja mägedesse minejatele makstakse palka, millega nad saavad teoreetiliselt oma peresid elatada ja tulevasele tsiviilelule materiaalse baasi kokku sõdida.
Teoreetiliselt.
Praktiliselt tõmbab selline palgasõdimine Maa naftaveenide ümberjagamise, väändunud religiooni ja võõraste aadete pärast Eesti peale terroristide viha. Ja seda on nüüd ka näha, et kui palgasõdur tuleb võõrsilt raha eest tapmast isegi näiliselt ühes tükis ja omal jalal, mitte Ühendriikide ostetud kirstus, on ta tegelikult ikkagi katki.
Esiteks ei taha ma kaugetesse sõdadesse kistud riigi kodanikuna terroriste karta. Teiseks tahaks kuulda, kas ja kes sõjast tulnud meeste hinge eest hoolt kannab. Nüüd, kus esimesed jõhkrad näited on käes, tahaks seda kohe väga tungivalt kuulda.
Toorabooradest ja kosovotest rahu valvamast või muidu võõraid suhteid klattimast tulnud sangarid saavad ordenid. Siis algab argielu. Nad lähevad tsiviilellu. Aga olnu on hinge peal. Veri ja vägivald. Hingepealne ajab jooma, hasartmängima. Sõltuvustesse prantsatanud hingehaige ei tule tsiviiltöödega toime, ei suuda tapatööta nii palju teenida, et ise ja pere rahul oleks.
Läbikukkumine.
Kuhjunud painajad ajavad katuse sõitma. Aga riik, kes andis liitlasvägede ja rahuvalve altarile oma pereisad palgasõduriteks, ei kontrolli pärast, mis neist edasi saab. Ei kujuta ette, kas ja kui kontrollitav üldse on selliste meeste vaimne seisund, kes on harjunud vaikima. Mida võimatumalt nad end tsiviil-ahvatluste rägastikku mässivad, seda jäigemalt vaikivad. Ja seda ohtlikumalt katus sõitma võib minna.
Kujuteldamatu, mida oli läbi elanud ja millisesse kaosesse end kruttinud see mees, kes ühel heal päeval kägistas oma naise ja kaks väikest tütart ning tõmbas siis oksa ka iseenda. Tema jaoks oli maailm ilmselt muutunud nii lootusetult kohutavaks kohaks, et ta arvas oma hämara kupli all ilmselt, et teeb kallitele head, kui vabastab nad maise elu piinadest. Laskis oma tugevate isakäte abil nende hinged lahti, et julm maailm neid kätte ei saaks. Nii ta ilmselt mõtles.
Loe edasi meesteportaalist mees.eu
