Ka täna on Eesti inimeste keskmine eluiga võrreldes arenenud riikidega jätkuvalt madal. Kui üldise inimarengu indeksi alusel oleme maailmas hetkel umbes 40. kohal, siis oodatava keskmise eluea poolest paikneme ligi kaks korda madalamal, täpsemalt 88. kohal ning oleme võrreldavad nii Läti, Bulgaaria kui Bahamaga.
Muretsemiseks on põhjust nii naiste kui meeste osas. Kui naiste hulgas jääme keskmise eluea poolest Euroopast maha neli aastat, siis meeste hulgas on vahe veelgi suurem – ligi 10 aastat.
Eestlased on küll võrdlemisi kõrge elatustasemega ja hästi haritud, kuid seevastu kehva tervise ja sellest tulenevalt lühikese elueaga. Seejuures on haridus indeks ja elatustase viimase 15 aasta jooksul pidevalt tõusnud, üldise inimarengu indeksi ja elujärje tõus pole aga edaspidi jätkusuutlik ilma tervete inimeste ning üldise tervisekäitumise ja -poliitika muutumiseta.
Mis võiks olla põhjus, et Eesti inimesed nii vähe elavad? Vähene terviseteadlikkus, hirm oma murest arstile rääkida, mõnuainete liigtarbimine või meie liialt materiaalsetele väärtustele suunatud ühiskond? Ilmselt kõik need komponendid, lisaks veel geneetilised, kogukondlikud ja majanduslikud eripärad, mis mõjutavad tervisekäitumist, haiguste osakaalu ja meditsiiniteenuse kättesaadavust.
Eesti võimalik edasine positiivne liikumine inimarengu indeksis on seotud keskmise oodatava eluea tõusuga. Ilma selleta ootab meid pigem tagasikäik, sest praktiliselt kõigis arenenud riikides ei ole keskmine oodatav eluiga mitte ainult Eestiga võrreldes märgatavalt kõrgem, vaid ka kasvab kiiremini.
Kogu maailmas on WHO hinnangul alkohol terviserikete tekitajate hulgas kolmandal kohal, seega on alkoholi- ja tubakapoliitika tänase ja lähituleviku Eesti ühiskonna üks kõige laiaulatuslikumalt tervist ja heaolu parandada võiv riiklik tegur.
Alkoholi arvele saab kirjutada suurema osa meie keskel aset leidvatest vigastustest ja mürgistustest.
Euroopa kõrgeima elatustasemega Skandinaavia riigid tegid otsuse «riigialko» kasuks ligi veerand sajandit tagasi, ka nendes riikides oli tollal alkoholi tarbimine kõrge ning hakkas kahjustama ühiskonna toimimist. Võeti vastu otsus alkoholimüügi riigistamise kohta ja täna teame, kui hästi see on mõjunud majandusele ja üldisele heaolule meie lähinaabrite juures.
Põhjala ja Eesti meeste eluiga oli veel ligi 40 aastat tagasi võrreldav, täna on meie ja Skandinaavia meeste keskmise elua erinevus ligi 15 aastat. Fakt, et Euroopa ühes edukamas riigis Norras on ühe inimese kohta ligi 40 korda vähem alkoholipoode kui Eestis, on niivõrd kujukas, et kommentaare ei vajagi.
Alkoholi tarbimine on viimasel kümnendil pidevalt suurenenud, 2006. aastal kuni 12 liitri absoluutse alkoholini iga Eesti elaniku kohta. Võib loota, et seoses pikaajaliste riiklike meetmete, sealhulgas tõusvate riiklike aktsiiside ja müügipiirangutega, väheneb alkoholi tarbimine Eestis – loomulikult on see oluline samm tervema ühiskonna ja parema tervise suunas.
Uuringute põhjal esineb Eestis pea igal kümnendal inimesel probleeme alkoholiga. Arvestades, et igaüks neist umbes 140 000st puutub igapäevaselt kokku vähemalt kolme inimesega, tähendab see, et alkohol tekitab probleeme ligi pooltele eestimaalastele – olgu iseenda või lähedaste kaudu.
Ka suitsetamine on oluline tervist kahjustav riskifaktor, põhjustades nii kasvajalisi kui ka kroonilisi hingamisteede ja südame-veresoonkonna haigusi, mille esinemus on Eestis jätkuvalt kõrge. Inimarengu aruande alusel alustab Eestis suisetamisega 13aastaselt või nooremalt 43% tüdrukutest ja 65% poistest – ka need numbrid on muu Euroopaga võrreldes väga negatiivsed.
Alkohol ja tubakas moodustavad ligi 1/6 eestimaalaste haiguste põhjustest ning uuringutega on selgitatud, et alkoholist ja tubakast Eesti ühiskonnnnale tekitatud kahjud on rahalises väljenduses ligi viis korda suuremad kui aktsiisilaekumistest saadav tulu.
Inimarengu aruanne toob ka välja, et ainult 1/3 Eesti inimestest tegeleb regulaarselt spordiga, ligi pooled ei tunne aga sportimise vastu mingit huvi. Ilmselt võime ka siit otsida põhjusi, miks meie inimestel esineb rohkelt kroonilisi haigusi, kehakaalu tõusu ja vaimsest ülekoormusest tingitud stressi, peretülisid, mõnuainete tarvitamist ja vigastusi.
On selge, et riik ei saa meie eest otsustada, palju ja mida me sööme, kui aktiivselt tegeleme spordiga või millal kontrollime arsti juures oma tervist. See peab jääma iga inimese enda otsustada ja sõltub sellest, kas tahame tulevikus olla terved või mitte. Täna on meie keskmine tervena elatud aastate arv 52. See on madal ja pisut häbiväärnegi number, loodetavasti paneb ka see inimesi rohkem oma tervisele mõtlema.
Täna, majandussurutise perioodil, on sobiv aeg mõelda, kuidas meie riik ja ka me ise võiksime jätkata, et olla jätkusuutlikud ja tagada toimiv riik koos kõige sinna kuuluvaga ka järeltulevatele põlvkondadele. Ühe võimalusena pakuksin välja mõtte tegutseda ühiselt selles suunas, et eestlased oleksid 25 aasta pärast ühed tervemad ja sealjuures ka edukamad ja rõõmsamad Euroopa kodanikud.
See tähendaks põhjalikke muutusi kõikjal – nii riigi, omavalitsuse, kogukonna, pere kui ka iga üksiku inimese tasandil. Eelkõige peaksime aga hakkama panustama välise kesta asemel sisule, sest elame positiivsete muutuste maal. Või on see pelgalt sõnakõlks, millega proovime ennast võõramamaalastele meeldivamaks teha?
